Vahur Made: Nord Streami toetajad võtavad rivvi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult ma aimasin juba varem, et Andres Kasekamp on minust tugevam gaasitorustike ja energiavarustuse ekspert. Aga et vahe on lausa mäekõrgune, sai mulle selgeks, lugedes tema artiklit Vene-Saksa gaasitorust 10. septembri Postimehest. Kõik hirmud, mis mul selle Läänemere põhja plaanitava rajatisega seoses olid tekkinud, taandusid.
Olin nagu palderjani nuusutanud kass. Meel oli helge. Oleksin emmanud kogu maailma. Kui mu aken ei avaneks kinnisesse sisehoovi, oleksin möödujatele hõisanud: «Jah, loomulikult gaasitoru, milles küsimus?»
Aga minu palderjan haihtus.
Missugune on kasu?
Õnnejärgses pohmeluses muutusin saamahimuliseks egoistiks. Küsisin endalt, et mida mina ja minu maa Nord Streami projektist siis ikkagi kasu saavad? Kas majandusvööndis tehtavate uuringute eest saab Eesti riik Nord Streamilt tasu? Ja kui palju? Maailmas on altruiste, aga maailm pole altruistlik. Kellel võimalust ja põhjust, ei jäta näiteks minule kunagi arvet saatmata.
Või kui toru lõpuks ikkagi Eesti majandusvööndisse ehitatakse. Millist tasu Eesti siis saab? Kas meie juurde põikab näiteks üks väikene armas kõrvaltoru, mis kütab meid muu Euroopaga võrreldes poole odavamalt? Kas saaks näiteks nii, et meie võtame Tehumardi ja Maarjamäe kah maha ning venelased annavad selle eest
25 protsenti Nord Streami aktsiatest? Küll nad Schröderi pehmeks räägivad.
Paraku ei leidnud ma Kasekampi kirjutisest vastust nendele pakilistele küsimustele ja mõistsin, et minu mõtlemine on siiski liiga kitsarinnaline. Sest nagu artiklis seisab, tuleb arvestada Euroopa partneritega. Kuidas ma kohe ei taibanud! Kui me seda toru ehitada ei lase, kaob lääne pool Oderit igasugune tsivilisatsioon. Kustub viimnegi tuluke... Alles aastasadade pärast kratsivad arheoloogid kukalt, et mis pagan nendega siis juhtus?
Et midagi veel päästa, tuleb kiiresti ehitada läbi mere Venemaalt Saksamaale kulgev gaasijuhe. Sest maismaagaas on liiga kuiv ning Saksa lampe see ei läida. Prantsuse ja Inglise omadest rääkimata.
Ja siis saabuski hirm. Aga mis siis saab, kui Soome lahe põhi on kõikjal selline, et kusagile pole võimalik seda toru ehitada? Ka Eesti vetesse mitte? Isegi mitte rahvusvahelistesse vetesse? Siis on ju katastroof! Kõik sakslased, prantslased ja inglased kolivad siia! Seega, ei mingit uurimist. Ütleme kohe, et põhi sobib ja hakaku ehitama.
Eesti võimalused
Lugesin edasi. Kirjas oli soovitus, et toru ehitamisel peaks Eesti karmilt nõudma keskkonna- ja ehitusnõuetest kinnipidamist. Olin siiras vaimustuses kirjutaja optimismist. Mõelda, et Eestil on olemas piisavalt raha ja asjatundjaid, et toru ehitamist ja toimimist pidevalt kontrollida ja turvata. Või peaksid taas kord soomlased meie eest selle töö tegema ja kulud kandma?
Panin ajalehe käest ja mõtlesin hargneva hakkavale pretsedentide ahelale. Kui Eesti valitsus annab loa uuringuteks olukorras, kus Soome on oma merepõhja ehitamise ära keelanud, oleme sisuliselt andnud jah-sõna kogu projektile ja võtnud endale kohustuse torujuhtmega seonduva eest vastutada.
Uuring ütleb päris kindlasti, et Eesti-poolne merepõhi sobib gaasitorule ideaalselt. Seejärel langeme veelgi jõhkrama surve alla. Meie Euroopa partnerid ei tunne siis enam meie vastu mingit halastust.
Igasugused Eesti-poolsed kvaliteedi- ja kontrollinõuded pannakse russofoobia ja ühe-teema-riigi konteksti, sest me ju üksnes segame väiklaselt suurt skeemi, mille osas eestlastest palju tähtsamad ja targemad rahvad on juba ammu kokku leppinud.
Septembris 2006 avaldas Eesti Välispoliitika Instituut, mida Kasekamp juhib, uurimuse Eesti energiajulgeolekust Euroopa Liidu energiapoliitika kontekstis. Uuringus jõuti esmaspäevase artikliga võrreldes täiesti vastupidistele seisukohtadele.
Suurenev sõltuvus
Seal rõhutati vajadust vähendada Eesti sõltuvust Venemaa energiast. Nord Stream suurendab aga Eesti energiasõltuvust Venemaast praegusest veelgi enam, sest Eesti kaotab igasuguse Euroopa partnerite toetuse sellistele projektidele, mis meid Venemaa energiasüsteemist eemaldaksid. Lisaks kõikvõimalikud poliitilised ja julgeolekusõltuvused.
Muide, ka Poola on Eestile üks Euroopa partner. Poolakate transiiditulud Kasekampi muretsema ei pane. Mind küll.
Poola on Eesti väga oluline liitlane, kelle positsiooni nõrgenemine Euroopa Liidus või suhetes Venemaaga pole meie huvides. Kui nüüd poolakatele suures kaares sülitame, siis millega korvame nende kaotatud usalduse.
Soovitan Eesti valitsusel kuu lõpus Nord Streamile teatada, et Eesti uuringuteks luba ei anna, kuna projekti osas puudub Euroopa Liidu ühtne energiapoliitiline otsus ning pole selged projekti pikaajalised mõjud Eestile.