Vastukaja: meie kallis koduküla Eesti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, see on tõepoolest selline väike mereäärne maakoht, millele aegade voolus on kujunenud nimeks Eesti. Mingit muud territooriumi meil ei ole ja pole tarviski, see küla (selle sõna laenasin Erika Rosimannuse kirjast PM 04.09) on meie kodupaik, toimetame siin, nagu oskame, ehitame üles riigi ja püstitame sobivatesse kohtadesse vajalikuks peetavad sümbolid ja mälestusmärgid.
Sealhulgas monumendid, mis ilusas ja auväärses teostuses tõstavad esile väljapaistvaid isikuid ning riigile ja rahvale olulisi sündmusi.
Vabadussammas Ameerikas ei räägi midagi meie vabadusest. Mitmete teiste oluliste sündmuste seast tõuseb esile Vabadussõda, mille sümboolne põlistus pole veel jõudnud kivvi ega marmorisse. Nüüd võime loota, et vabaduse sümbol kerkib tuleval sügisel. Paraku on paljude lootused nagu paistab välja ajalehtedes avaldatust segatud suurte kõhklustega.
Hämmastusega loen viimase nädala arvamusi üleskutsega: pange ta ometi püsti! Et milleks vaielda, kui sammas paigas olgu tema laitjaid kümneid või sadu tuhandeid , ei muuda kisa enam midagi, pikapeale nurin vaibub nagunii. Peaasi, et tülikas objekt kaelast ära. Kas nimelt sel kombel valmiv mälestusmärk ei kujune Tallinna kesklinna koeraomanike jalutuskohaks, nagu kardab ajakirjanik Indrek Schwede (PM 29.08)?
Selline saatus võib tabada ka üllal eesmärgil püstitatud mälestusmärki, kui selle esteetiline vormistus pole üldsuse maitsele vastuvõetav. Seepärast ei ole ka pikad arutelud sugugi tarbetud. Mõtetele tuge leidsin 4. septembri Tartu Postimehest, kus Tartu Ülikooli professor Jüri Talvet ütleb: «...mingu aruteludeks linnavalitsuse ja linnakodanikega suheldes kas või pool aastat või aasta. Midagi hullu sellest juhtuda ei saa, saab tulla üksnes kasu kodanikele.»
Seal käis jutt Tartu bussiliikluse korraldamisest, st väga pakilisest asjast, mille ebakohad mõjutavad päevast päeva ja lausa otseselt tuhandeid inimesi. Olulist tähist on kaua oodatud, kannatame veel natuke.
Ehk tundub väga ketserlikuna, kuid võtan julguse kokku märkimaks, et ei juhtu midagi hullu, kui mälestusmärk ei valmi Vabadussõja alguse, vaid selle eesti rahvale kaua ihaldatud eesmärgi täitumise toonud lõpu tähistamiseks. Samba vormilise külje kohta on arvatud, et rist tahuka otsas annab igale möödujale juba eemalt teada selle tähenduse. Nii et pole vaja selle kohta midagi küsida.
Võiks arutleda ka teistpidi et täiuslik on kunstiteos, mis tekitab vaatajas mõtteid ja sunnib täpsemat teavet küsima. Oleks ju tore, kui aastate kulgedes peale kasvavate põlvkondade esindajad ei piirdu mälestussambast mööda sammudes ainult sellele pilgu viskamisega, vaid seisataksid ja vaataksid. Sel juhul peaks ka meenuma ajalooõpikus kirjeldatud Vabadussõda ja jääma meelde igaveseks. Inimmälu on üsnagi imepärane: unustab meeletult palju, kuid mõne mitte eriti tähtsa detaili võib talletada tugevamalt kui betoon.
Näiteks punane rist kiirabiautol. Neid pole enam vähemalt kümme aastat. Ühel ilusal päeval meenus kellelegi, et need teenistused ei ole otseselt seotud rahvusvahelise vabatahtlike organisatsiooniga Punane Rist, mille embleem on punane rist valgel põhjal.