Riho Terras

FOTO: Postimees.ee

Minu teenistusest Bagdadi kesklinnas nn rohelises tsoonis on möödunud kolm nädalat. Kõrbekuumusest (tihti üle 50 kraadi) toibununa ja kogetule tagasi vaadates näen, et selle kuue kuu sisse mahub palju vastuolulist.

Esimeste kuude täielik segadus, kohaleidmine nii koalitsiooni sees kui ka mõistmine, mis toimub Iraagi võimustruktuuris, võttis kuid ja kristallselgeks ei saanud Iraak mulle isegi sealt lahkudes.

Eriti keeruline on vastata miljoni dollari küsimusele: mis saab Iraagist edasi? Ma ei usu, et praegu on maailmas palju analüütikuid, kes oleksid võimelised andma pädevat vastust või kas või vastuse prognoosi.

Iraagil, aga eriti USA valitsusel, seisab 11. septembril ees nii-öelda hambaproov. Ameerika Ühendriikide poliitilise juhtkonna 2003. aastal alustatud ettevõtmine on jõudnud küpsuseksamini.

Kas president Bushil on midagi positiivset ette näidata? Ameerika Ühendriikide presidendil on kasutada trumpäss nimega David Petreaus, kindral, kes juhib praegu liitlasvägesid. Petreaus on Iraagis kolmandat tuuri ja teab tõesti peensusteni nii riiki kui ka selle inimesi.

Esimesed tulemused

Tema juhtimisel aasta algusest kestev suuroperatsioon ja USA armeekontingendi oluline suurendamine hakkab jõudma esimeste tulemusteni. Ameeriklaste hulgas siiani populaarne kindral Petraeus on veendunud, et areng on positiivne, kuid nõuab rohkem aega ja kannatust.

Enne Iraaki minekut küsisin ühelt USA ohvitserilt arvamust olukorra kohta ja ta ütles, et kui tavaliselt CNN liialdab vägivalla näitamisega, siis Iraagis on olukord hullem, kui see paistab rahvusvahelistest uudistekanalitest. Tõesti, olukord on endiselt keeruline, kuid aktiivne sõjategevus käib vaid viies provintsis kaheksateistkümnest. Vägivald on koondunud peamiselt Bagdadi ümbrusesse.

Enamik iraaklasi, kellega mina teenistuse jooksul Bagdadis kohtusin, on tahtmist täis ning soovivad ise ja rahumeelselt asuda ülesehitustööle. Absurdne olukord, mille kirjeldust kuulsin ühelt iraaklasest kolleegilt – «sadristide (Muqtada al-Sadr juhib šiiidi mässulisi) Mahdi armee ründab koalitsioonvägesid, sest Al-Qaeda tapab iraaklasi!?!» (kuna Al-Qaedat enne USA invasiooni Iraagis ei olnud, siis on selle argumendil tegelikult teatud tõetera sees) –, on Iraagi inimesi, olenemata nende usulisest või rahvuslikust kuuluvusest, ära tüüdanud.

Sõjaväe reanimeerimine

Iraagi kaitseministeerium teeb suuri jõupingutusi sõjaväe reanimeerimiseks tasemeni, mis lubaks kontrolli riigi territooriumi üle koalitsioonivägedelt üle võtta. Kahjuks teevad konkureerivalt samasuguseid jõupingutusi ka siseministeeriumi juhitud sisekaitseväed, mida kutsutakse küll politseiüksusteks, kuid mis on sarnaselt endises Nõukogude Liidus tuntud sisevägedega raskerelvastusega varustatud ja sõjaväeliselt organiseeritud.

Üleüldse on Iraagis igal tasandil iseloomulik ebaterve rivaalitsemine. Keegi ei taha pisutki pädevust ära anda ja iga otsuse tegemiseks on vaja vähemalt 27 allkirja ning väga tihti viiakse ka kõige väiksemad küsimused valitsuse tasandile.

Iraagi armee on teinud märgatavaid edusamme, kui võtta arvesse, et see 2003. aastal põhimõtteliselt laiali saadeti. Praegu võitlevad Iraagi armee sõjaväelased juba koos liitlastega iraaklastest mässuliste vastu, mis veel aasta tagasi kõne allagi ei tulnud.

Õpetlik lugu

Õpetlik on lugu ühest Saddam Husseini aegsest brigaadikindralist, diviisikomandöri asetäitjast, kes nagu enamik temasuguseid 2003. aastal koju saadeti ja seejärel pealekaebamise tõttu arreteeriti (sest ta oli ühel fotol Saddam Husseiniga) ning lõpuks süüdistuse puudumisel vabastati.

Kolme aasta möödudes naasis ta pärast kuid kestnud väsitavat julgeolekukontrolli vabatahtlikult suhteliselt madalale ametikohale Iraagi armees ja nüüd on esitatud määramiseks diviisiülema ametikohale.

Küsimusele, miks ta teenistusse tuli, vastas ta, et talle ei meeldi, kui teised tema riigi eest sõdima peavad ja tema riigi üle otsustavad, olgu need siis ameeriklased, Iraan või kes iganes.

Ma kohtasin temasuguseid palju ja vaatamata selle, et nad iga päev eluga riskivad, usuvad nad Iraagi armee ülesehitamisse. Paraku ei ole võimalik armeed, nagu demokraatlikku riikigi – isegi tohutu rahalise toetusega – üles ehitada paari aastaga. Kui edusammud Iraagi maaväe arendamisel on märgatavad, on veel suuri puudujääke kõrgema taseme juhtimises ning õhuväe ja mereväe loomine on veel päris alguses.

Aasta alguses alanud USA vägede laialdane sõjaline kampaania hakkab vilja kandma, kuid peab igal juhul jätkuma. Kui selle aasta lõpuks on tagatud suhteline rahu, siis annavad liitlasväed kontrolli üle Iraagi armeele. Ameerika väed tõmbuvad tagasi mõnesse suurde sõjaväebaasi, säilitamaks sõjalist kohalolekut ja vältimaks olukorra pingestumist.

Liitlasvägede täielik väljaviimine oleks praegu ja ka aasta pärast ilmselgelt vale, sest see nulliks kõik eelnevate aastate ponnistused. Imporditud mässulised, kelle tegevus on praegu jõuliselt maha surutud, vaid ootavad hetke, et tuli uuesti suure leegiga lõkkele puhuda.

Kui see peaks õnnestuma, on tõenäoline, et kogu Iraaki vajub täielikku kaosesse. Kaose tagajärjel võib Iraak piirkondlikult killustuda kolmeks või veelgi enamaks osaks, mis oleks selgelt kõige halvem arengustsenaarium nii Iraagile kui ka kogu piirkonnale.

Nõrk valitsus ja eriti nõrk, et mitte öelda korrumpeerunud peaminister võib teha märkimisväärselt suuremat kahju Iraagi riigile, kui seda suudavad al-Qaeda ja al-Sadr kokku. Kompromiss erinevate huvigruppide vahel on võimalik vaid poliitilisel teel ja sõjaliselt on võimalik saavutada ainult mingisugune julgeolekukeskkond ehk siis algtingimused poolte ühe laua taha koondamiseks.

Suurim takistus selle kokkuleppe saavutamises on pigem klannisidemed kui usuline kuuluvus. Üleüldse on religioosne kuuluvus Iraagis tunduvalt väikesema tähtsusega kui perekondlikud hõimusidemed. Ka sellest tõsiasjast hakkavad liitlasväed üha rohkem aru saama.

Üheks liitlasvägede suureks eesmärgiks peaks muutuma Iraagi armee ja politsei väljaõpe. Järjest liitlasvägede aktiivselt sõdivate vägede koosseisust taanduvad riigid on suunanud oma jõude väljaõppe toetuseks.

Paljudele on ilmselt uudiseks, et Iraagis tegutseb juba 2004. aastast NATO treeningumissioon, mida juhib NATO Napoli ühendväejuhatus. 17 riigi ohvitserid on juba aastaid suure eduga nõustanud Iraagi kaitseministeeriumit väljaõppeküsimustes, üles ehitanud sõjakoole ning toetanud neid varustuse ja tehnikaga.

Areng, mida tajutakse strateegilises juhtimises, on visa jõudma kõige madalama tasemeni. Liitlasvägede hulgas valitsevad meeleolud ei ole kaugeltki nii optimistlikud.

Ameerika reamees, kes on juba teist-kolmandat korda Iraagis ja nüüd juba 15-kuulises lähetuses, ei näe tänavatel suuri muutusi. Ikka veel langevad sõdurid improviseeritud miinidele sõites või astudes ja varitsustele sattudes.

Langenute ja vigastatute hulk on küll vähenenud, kuid sõduri jaoks, keda oht igal patrullil seirab, on seda ikka liiga palju. Vähenenud on ka hukkunud tsiviilisikute hulk ja tänu jõulisele rünnakule on mässuliste read tublisti hõrenenud.

Kõrvuti ameeriklastega sõdivad 25 riigi sõdurid, teiste hulgas ka Eesti kergejalaväe rühm. Mõned võitlejad praegusest rühmast on Iraagis juba kolmandat korda.

Eesti kõrge maine

Vaieldamatult on eestlaste maine liitlasvägede hulgas kõrge, sest me oleme oma kogemustest õppinud. Iseküsimus on, kas meil on ikka veel midagi, mida sellest missioonist õppida. Jah, kindlasti on, sest sõduril on alati võimalik midagi veel õppida, kuid seda ei pea tegema ilmtingimata Iraagis. Liitlasväed peaksid igal juhul Iraagis jätkama, kas meiega või ilma meieta.

Oleme kaotanud kaks allohvitseri, talunud kümneid haavatasaamisi. Inimesed on Eesti kõige kallim ja napim ressurss, neid tuleb hoida. Oleme rohkete lahingukogemuste tulemusena arendanud oma varustuse ja koolituse tasemeni, mida ei pea mitte kusagil maailmas häbenema.

Sõjalisest vaatenurgast on loomulikult mõistlik koondada oma jõud ühele operatsioonile. See lihtsustab logistikat ja muudab Eesti osaluse nähtavamaks kui väikesed üksused, mis on saadetud laiali üle maailma.

Keeruline olukord julgeolekumaailmas annaks sõdurile laialdase «õppimisvõimaluse» eri kontinentidel, kuid kokkuvõtteks on Eesti riigi demokraatlikult valitud riigikogul kohustus otsustada, kus on kõige otstarbekam kasutada tubli ja hästi välja õpetatud Eesti sõduri oskuseid.

Eesti talumees ütleb, et kui oled vasika raske tööga lehmaks kasvatanud, maitsvat piima saanud, koore riisunud, siis millalgi peab kätte jõudma aeg rohke vahukoorega kooki süüa. Kas me oleme Iraagis selle vahukooreni juba jõudnud, on poliitikute otsustada.