Vastukaja: trügi ja maksa!

Ühistransport võib päästa Tallinna linna – see abilinnapea Jaanus Mutli 28. augustil Postimehes ilmunud artikli pealkiri on ainus asi, millega selles loos võib täielikult nõus olla.

Artikkel ise kahjuks pealkirjale ei vasta – seal ei räägita ühistranspordist laiemalt, vaid ainult ühest projektist selles vallas, mida linnavalitsus tahab reklaamida. Projekt ise on suhteliselt marginaalne ja minu arvates ka põhimõtteliselt küsitav. Nimelt ma ei saa aru, miks linnavalitsus jagab linnakodanikud autoomanikeks, kellele too skeem «Pargi ja reisi (tasuta)» mõeldud on, ja teisteks, kel autot pole või mingil põhjusel seda ei kasuta ja kes peavad kasutama igapäevast skeemi «Trügi ja maksa».

Aga mitte selles pole tegelikult asi. Sõnades propageerib linnavalitsus ühistransporti, tegelikkuses on nii selle kui varasemate linnavalitsuste sammud tihti hoopis autoomanikke ühistranspordist kaugemale tõuganud.

Minu meelest on üks väga oluline linnatranspordisüsteemi mugavust näitav asjaolu see, kui väheste ümberistumistega linnakodanik punktist A punkti B sõita saab. Pole kahtlust, et seda arvestavad ka autoomanikud, kui nad mõnikord linnatransporti eelistavad. 

Ümberistumiste sundi on aga linnavalitsus(ed) viimastel aastatel jätkuvalt pigem suurendanud kui vähendanud. Mäletame 17. liini kaotamist, 8. liini lühendamist Viru keskuseni jne. Hiljuti avastasin, et Viljandi maanteelt linna sõitnud 57. buss keerab nüüd juba endise Kalevi vabriku juures Tondil otsa ümber. Reisijad istugu ümber trammile! Kui tramm ka otse sihtkohta ei vii, tähendab see kahekordset ümberistumist. Kes hakkaks sellises situatsioonis autost loobuma!? On mõistetav, et näiteks Piritalt Kakumäele otseliini tahta oleks ülearune luksus. Aga kaks ümberistumist, mis tuleb teha, on sellise väikese linna jaoks nagu Tallinn samuti liiga palju.

Niisiis, tõsiasi, et hoolimata projektist «Pargi ja sõida», eelistab enamik autoomanikke ikka autot, ei pane mind küll karvavõrdki imestama.