Matti Maasikas: Rohkem Euroopat maailma!

Matti Maasikas Foto: Postimees.ee

Enn Soosaar muretseb (PM, 07.08.2007) Euroopa Liidu võime pärast tulemuslikult toimida. Ta ütleb, et kindlusetus Euroopas on ikka veel suur. Mõned aastad tagasi küsiti, mida liikmesriigid ja kodanikud Euroopa Liidult üldse tahavad, milliseid funktsioone ja ühiseid poliitikaid ELilt oodatakse ja milline peaks olema uniooni roll maailmas.

Viimasele küsimusele vastates tuleb mõistetavalt ka teada, millises maailmas me 21. sajandi esimesel kümnendil tegutseme. Nimelt erineb see maailm märgatavalt 1990ndatest, külma sõja järgsest lootuste ja muutuste aastakümnest.

Juba mõnda aega on olnud selge, et liberaalse demokraatia võidukäik ja sellega kaasnev vastastikusel kasul ning positiivsel läbipõimumisel põhineva maailmakorra saabumine pole olnud kaugeltki nii kiire ja kõikehõlmav, kui Francis Fukuyama ja teisedki seda ennustasid või lootsid. Mitmed praeguse maailma tõusvad tegijad või nendeks pürgijad – Hiina, Venemaa, ka India jt – jätkavad pigem Vestfaali rahu järgset riikide suveräänsuse põhimõtet ja tuletavad teistele meelde, et liberaalne demokraatia on vaid viimase 50–60 aasta jooksul laiemalt levima hakanud.

Kõigepealt tuleb võimsus, ka sõjaline, ja alles selle põhjal kujundatakse riikide suhted ja üritatakse panna paika jõujooned. Samuti omistatakse respekti ja positsiooni nõudmistele suuremgi tähtsus kui vastastikuse kasu otsimisele.

Riikide väärtused ja huvid

Seda kirjeldab oma värskes Hooveri instituudi väljaandel ilmunud pikemas essees* tuntud analüütik Robert Kagan. «Unistuste lõpp, ajaloo naasmine» on sellele mõttekäigule ja maailma arengutele tõesti tabav pealkiri. Maailm ei hakka lähitulevikus toimima Euroopa Liidu koostöö mallide järgi, kirjutab Kagan. Kuid see ei tähenda, nagu peaksid demokraatlikud riigid unustama oma põhimõtted ja leppima olukorraga maailmas nii, nagu see on.

Vastupidi, liberaalse demokraatia laiem levik on praegustele demokraatlikele riikidele ühel ajal väärtuste ja huvide küsimus. Väärtuste küsimus, kuna me usume, et demokraatia koos õigusriigi, inimõiguste ja -vabaduste järgimisega on parim võimalik kord.

Huvide küsimus aga seetõttu, et mida rohkem on maailmas demokraatlikke riike, seda vähem on sõdu (nii on ajalugu tõestanud), seda enam on vastastikusel kasul põhinevat läbikäimist, ka majanduslikku; ja seda enam on maailmas ettearvatavust. Sest hoolimata kaunis järskudest pööretest, mida ühe riigi kodanikud valimiskastide juures võivad toime panna, on need pöörded siiski palju hõlpsamini ennustatavad kui hullumeelsed mõtted konkreetse inimese, eriti mõne diktaatori peas.

Euroopa Liit on maailmas mitmes mõttes hiiglane. Kuigi planeedi rahvastikust moodustame alla 10%, on ELi sisemajanduse kogutoodang 30% maailma omast. Kogu arenguabist annab EL 56,7%. Ka see õigustab ja kohustab meid praegusest palju aktiivsem tegija olema rahvusvahelisel areenil. Ühiseks edukaks tegutsemiseks tuleb aga vastata mõnele küsimusele.

Esiteks, kas ja kui palju on liikmesriigid valmis oma riiklikku suveräänsust ka välispoliitikas ELi institutsioonidele üle andma? Oma riigi huvide esikohale seadmise traditsioon on Euroopaski väga tugev. Seda enam, et suurematele liikmesriikidele võib ühine välis- ja julgeolekupoliitika tunduda ebaõiglane – kõik, olgu suured või väiksed, on otsustamisel võrdsed, otsuste elluviimisel on aga vaja jõudu ning vahendeid, mida on paratamatult suurematel rohkem.

See olukord nõuab meilt, väiksematelt, senisest palju rohkem arusaamist ja delikaatsust. Suurtelt aga siira tahte demonstreerimist, et otsustusõigust ja oma vahendeid soovitakse ka tegelikult jagada.

Viimastel kuudel oleme selles osas saanud mitu positiivset kogemust: Saksamaa aktiivne tegevus ELi ühispositsiooni kujundamisel ja esindamisel ELi-Vene tippkohtumisel Samaaras, Suurbritannia korduv pöördumine eesistuja toetuse saamiseks Litvinenko asjas, Prantsusmaa pühendunud tegevus ELi missiooni moodustamiseks, et aidata normaliseerida olukorda Darfuris ja naaberregioonides.

Koostöö teiste jõududega

Teiseks, millist rolli on EL valmis endale maailmas võtma, milline on üldse meie ambitsioon? Kas me suudame ja tahame oma suurt osakaalu majanduses ja arenguabi andmises pöörata ka poliitiliseks mõjuks?

Pole saladus, et näiteks palestiinlastele maksab EL tohutuid summasid, saavutamata või tahtmata saavutada samaväärset rolli Iisraeli-Palestiina konflikti poliitilisel lahendamisel. Kas meil on pealehakkamist ja julgust seda nõuda?

Kas meil on jõudu näha kaugemale ajaloolistest ja/või emotsionaalsetest piirangutest ja püüelda tõelise üksteist täiendava koostöö poole teiste demokraatlike jõududega maailmas? Organisatsioonidega nagu NATO. Riikidega nagu Austraalia, Jaapan, Kanada jne. USAst rääkimata. Kui palju ja millistel alustel on EL valmis kasutama oma eesmärkide saavutamiseks ka jõudu?

Kolmandaks, kas me piirdume majandushuvidega ja jõudude tasakaalustamisega või levitame aktiivselt ka oma väärtusi, nõuame autokraatlikelt riikidelt demokraatlikke reforme, karistame sanktsioonidega või muul viisil diktatuuririike?

Ühtpidi, nagu eelnevast näha, on see meile ka kasulik. Teistpidi aga kehtivad «õigena», moraalsena tegutseda püüdjaile ka endale palju kõrgemad moraalinõuded. Kivi viskamise õigus on ikka vaid sellel, kes ise patuta. Seda on viimastel aastatel näiteks Ameerika Ühendriikidele Guantánamo ja Abu Ghraibi näitel maailmas väga palju korratud. Seega: kas oleme valmis pidevalt vastama kohati vägagi pahatahtlikele rünnetele ELi riikide aadressil?

Mida oleme valmis andma

Neljandaks, kas teised riigid on üldse valmis ELi suuremat rolli aktsepteerima? Kui ELi kodanikel on kohati raskusi uniooni mõistmisega, mida siis veel maailmas arvatakse? Garneti programmi raames on uuritud** seda, kuidas nähakse ELi teistes riikides, nagu USA, Austraalia, Egiptus jne.

ELi nähakse kui suurt arenguabi andjat ja majanduse koostööpartnerit. Aga ka kui uut tüüpi riikide ühendust, samuti kui moraalset, nn pehmet jõudu. ELi nähtavus ja arusaamine temast pole küll kaugeltki korrelatsioonis meie osaga maailmamajanduses või arenguabis. Kuid alus, võimalused, kohati isegi ootused suuremaks rolliks ka poliitiliselt on siiski olemas.

Viiendaks, mida oleme valmis loovutama oma väärtuste levitamise nimel? Kui lähtuda sellest, et demokraatlike riikide suurem hulk maailmas on meie huvides, siis mida oleme valmis selle nimel vastu andma? Eriti terav on see küsimus riikide puhul, kes asuvad ELi vahetus naabruses ja soovivad ka ELiga liituda.

Meil peab olema avarat pilku, liitmaks neid maid, näiteks Gruusiat või Ukrainat, tihedamalt Euroopaga. Meil peab olema suuremeelsust, et kindlustada ELi nelja põhivabaduse järkjärgulise andmisega nende riikide euroopalik arengutee.

See pole tegelikult keeruline, kuna nendele maadele loodud Euroopa naabruspoliitika on kahepoolne instrument ELi ja konkreetse partnerriigi vahel, luues seega igati paindliku mehhanismi, premeerimaks riike euroopalike reformide eest.

Kuuendaks – tagasi Enn Soosaare küsimuse juurde –, kuidas, milliste institutsioonide ning ressurssidega seda kõike teha. Sellest saab lähiaastateks ELi ühise välispoliitika põletavaim küsimus, mida arvatavasti arutatakse kirega, mis ületab mitmete sisuliste probleemide arutelule pühendatava.

Juunis ELi ülemkogul mandaadi saanud reformileppes on välispoliitika osa peaaegu samal kujul säilinud kui põhiseaduse leppes. ELi välisministrist on küll saanud kõrge esindaja, kuid ta funktsioonid on samad, Euroopa Komisjoni asepresidendi staatusest välisministrite nõukogu juhatamiseni. Samuti nähakse ette ELi ühtne välisteenistus. Kuidas see aga tööle hakkab, kuidas see komplekteeritakse ja rahastatakse, on praegu veel ebaselge.

Eestil ELi liikmesriigina tuleb aktiivselt osaleda nende küsimuste arutamisel. On selge, et arusaam Euroopa Liidust kui ühtsete väärtuste kandjast, samuti meie suurus ja ajalooline kogemus panevad meid toetama ELi aktiivsemat rolli maailmas, tugevamat ja paremini rahastatud ühtset välispoliitikat.

Seega tuleb Eestil neis aruteludes osaleda visioonikalt, ühishuvi silmas pidades, delikaatselt ning suuremeelselt. Eesmärgiga, et lõpptulemus vastaks kogu ELi huvidele ja sisaldaks praegusest tublisti rohkem ambitsiooni täita oma rolli maailmas. Ambitsioonikus on põhjendatud. On ju ELi ühine välispoliitika loodud alles 1992. aastal Maastrichti lepinguga.

Ja kindlasti ei osatud toona loota, et vaid 15 aastaga jõutakse ELi sõjaliste missioonideni, läbirääkimisvastutuse võtmiseni ülikeerulistes maailmapoliitilistes küsimustes, nagu Iraani tuumaprogramm, või saavutatakse selline mõju, mis toob ÜRO hääletustel 27 liikmesriigile tavaliselt lisaks vähemalt teist samapalju. See kohustab.

*http://www.hoover.org/publications/policyreview/8552512.html

**http://www.garnet-eu.org/fileadmin/documents/working_papers/1707/Executive%20Summaries.pdf