Kaarel Kaas: Putini musklid ja Venemaa sõjaline võimsus

Kaarel Kaas Foto: Postimees.ee

Olgem ausad – Vladimir Putin näeb ülikonnas palju parem välja kui ilma särgita. Hästiistuvat pintsakut kandes on Vene president väliselt eristamatu teda ümbritsevatest noortest ihukaitsjatest. Hea rühiga, energilise sammuga. «Tulvil jõudu», nagu laulis mõned aastad tagasi Vene tüdrukutebänd ühes üleriiklikuks hitiks tõusnud diskoloos.

Särgi ült heitnud Putini puhul võib aga näha, kuidas lihased hakkavad kaotama oma elastsust, nahk hakkab muutuma lõdvaks... Mitte et Kremli peremees oleks halvas füüsilises vormis. Vastupidi. Oma vanuse kohta on Putin väga heas konditsioonis. Asi on lihtsalt selles, et tegemist on vana (või siis vananeva) mehega, kes tänavu oktoobris tähistab oma 55. sünnipäeva. Ning 25-aastastele Rambodele jäädakse selles eas juba paratamatult alla. Vladimir Vladimirovitši torso on oma «parim enne» tähtaja ületanud ning parata ei ole sinna mitte midagi.

Täpselt sama lugu on Venemaa strateegilise lennuväega, mille tuumarakettide kandmiseks mõeldud raskepommitajad alustasid üle-eelmise nädala reede keskööl taas regulaarseid patrull-lende.

Vananev lennuvägi

Sellised lennud olid külma sõja ajal igapäevane rutiin. Koosmõjus ookeanidel patrullivate raketiallveelaevade ja maismaal paiknevate ballistiliste rakettidega oli nende lendude eesmärk tagada Nõukogude Liidule n-ö teise löögi võimalus – ehk suutlikkus anda hävitav vastulöök riigile, kes peaks Nõukogudemaad tuumarelvadega ründama.

Strateegiliste pommitajate lennud lõpetas Moskva ühepoolselt 1992. aastal ja seda peamiselt rahapuuduse ning relvajõudude üldise lagunemise tõttu.

Nüüdne strateegiliste patrullide taaselustamine näeb esmapilgul tõepoolest välja nagu tänapäeva maandunud tükike vanast heast külmast sõjast, kapis tukkunud üliriigi naasmisena jõupoliitika lavale. Üliriigi tegumoe järgi on õmmeldud siiski vaid selle kapiustega kolistava tegelase pintsak.

Kui me pintsaku ja särgi segadust tekitava mõju aga eemaldame, avaneb meile järgmine vaatepilt. 17. augusti keskööl seitsmelt lennuväljalt 14 strateegilist pommitajat «lahingvalve» alustamiseks õhku tõstnud Vene strateegiline lennuvägi on oma keskea piiri juba mõne aja eest ületanud nähtus.

Strateegilise lennuväe rolli täidab Venemaal 37. õhuarmee, mille relvastuse moodustavad 64 pommitajat

Tu-95 MS Bear-H ning 16 pommitajat Tu-160 Blackjack (The Military Balance 2007, International Institute of Strategic Studies).

Tu-95 marki raskepommitajad on lennukitüübina vanemad kui Vladimir Putin. Putin saab oktoobris 55-aastaseks, ainukesena maailmas turbopropellermootorite jõul liikuva Tu-95 esimene lend toimus 1952. aasta novembris. Konkreetsed 37. õhuarmee relvastuses olevad masinad on väidetavalt ehitatud küll 1980. aastatel, kuid kontseptsioonilt on tegemist vananenud masinatega.

Külma sõja lõpuaastail alustati selle põlvkonna lennukite asendamist reaktiivpommitajatega Tu-160, mida oli plaanis ühtekokku ehitada 100. Oma esimese lennu 1981. aastal teinud ning 1987. aastal ametlikult relvastusse võetud Tu-160 tüüpi masinaid jõuti enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist ehitada aga vaid 32. Osa nendest jäi Ukrainale, osa päris Venemaa.

Kuid isegi Nõukogude tipptaset esindanud Tu-160 on võrreldes USA radaritele «nähtamatu» stealth-pommitajaga B-2 eelmise põlvkonna tehnoloogia. Vene strateegilise lennuväe peamine löögirusikas Tu-95 on aga võrreldes Tu-160ga omakorda eelmise (kui mitte üle-eelmise) põlvkonna tehnoloogia...

Kahanev võimsus

Teise asjaoluna tuleb silmas pidada Moskva kõrvulukustava trummipõrina taustal kõlanud vaikset mööndust, et pommitajate «lahingvalveteenistuseks» nimetatud lennud on siiski vaid treening. See tähendab, et lahingrelvastust lennukite pardal ei ole.

Ehk siis tegelikult on asi «lahingvalvest» väga kaugel – seda esiteks. Teiseks viitab see maining tõenäoliselt Vene strateegilise lennuväe kehvale väljaõppe- ja varustustasemele, mis lihtsalt ei võimalda «lahingvalvet» teostada.

Pilootide taseme säilitamiseks, maapealsete protseduuride lihvimiseks, relvastuse lahingkorras hoidmiseks on vaja pidevat, rutiinset treeningut. See on masinavärk, mida tuleb kogu aeg käigus hoida. Ning mis läheb väga kergesti rooste.

Ja last but not least – Vene sõjaline võimsus selles alajaotuses mitte ei kasva, vaid kahaneb. Järgmise kümnendi keskpaigas peaks Vene strateegilise lennuväe käsutuses olema vaid 50 pommitajat. Osa Tu-95 tüüpi masinaist kantakse maha ning need asendatakse Tu-160 tüüpi lennukitega.

Neid ei suudeta aga ehitada rohkem kui maksimaalselt üks lennuk aastas ja seda hoolimata asjaolust, et Vene sõjaline eelarve on tänavu neli korda suurem kui 2001. aastal (vastavalt 860 miljardit ja 214,7 miljardit rubla) ning peaks 2009. aastal jõudma ühe triljoni rublani.

Allakäik peatunud

Sõjalises plaanis ei ole mingist uuest külmast sõjast seega juttugi. Venelaste strateegiline lennuvägi on küll vaid üks osa nende relvajõududest, kuid trendid on üldised. Allakäik ja lagunemine on peatatud või peatumas – see on tõsi nagu ka asjaolu, et Vene armee on praegu parimas vormis pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

Kuid sellest hoolimata on tegemist Nõukogude sõjalise võimsuse varjuga ning mingisugust pariteeti USAga eraldivõetuna või NATOga tervikuna ei saavuta Moskva lähema paarikümne aasta jooksul mitte mingil moel.

See kõik ei tähenda, nagu poleks Venemaa ohtlik. On küll ja isegi väga ning aina ohtlikumaks muutub.

Sellest annavad tunnistust üha jõhkram ja brutaalsem käitumine nii oma naabrite kui ka riigisiseste teisitimõtlejatega – Gruusiast alustades ja Litvinenkoga lõpetades (või vastupidi).

Selle ohtlikkuse üheks ilmnemisvormiks on fakt, et Moskvast on saanud lääne silmis poolpaaria staatust omavate režiimide peamine relvastaja ja toetaja – Venezuelast ning Iraanist alustades ning Türkmenistani ja Dnestri-äärse «vabariigiga» lõpetades.

Ja seda ohtlikkust toidab ja kütab agressiivse Vene natsionalismi õhutamine kodumaal, venelastes vaenlastest sissepiiratud kindluses elamise mentaliteedi kultiveerimine ning läänevastasuse muutmine uueks riiklikuks identiteediks.

Kuid kõik see kokku pole uus külm sõda. See, mille tunnistajateks me praegu oleme, võib poliitikateadlase Robert Kagani hinnangul olla uue epohhi esilekerkimine – epohhi, kus maailmas on üks üliriik ja selle ümber koondunud liberaalsed demokraatiad ning terve hulk eelmisele leerile vastanduvaid autokraatseid piirkondlikke suurriike (vt «End of Dreams, Return of History», Robert Kagan, PolicyReview, august-september 2007).

Ning Venemaa on vaid üks nendest piirkondlikest jõukeskustest. Ei vähem, ei enam.

Kaarel Kaas töötab Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses. Artiklis väljendab autor isiklikke seisukohti.