Andres Suik: segadused mõistete ja tähtaegadega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Suik
Andres Suik Foto: Postimees.ee

Oma artiklis (PM 14.08) ei väitnud ma, nagu poleks auto valesti parkimine väärtegu. On üheselt selge, et see on liiklusseaduses sätestatud väärtegu ja selle eest saadav karistus läheb ka karistusregistrisse arvele.

Kuna parkimine keelatud kohas on väärtegu, siis ei saagi olla mingit vaidlust selle üle, et see aegub 1,5 aastaga – nii on mitmes seaduses otse selgelt öeldud, mingit segadust ei ole ja puudub ka vajadus seadust selles osas muuta.

Tavakeeles eristamatud

Tegelikult on kogu segadus tekkinud asjaolust, et tavakeeles ei eristata valesti parkimist ja viivistasu otsust – tavakeeles nimetatakse sageli nii valesti parkimise eest määratavat trahvi kui parkimistasu maksmata jätmise eest määratavat viivistasu parkimistrahviks.

Viivistasu määratakse siis, kui parkimistasu on maksmata.  Ja ilmselt asus ka justiitsministeerium minuga vaidlusse (PM 15.08), lähtudes samast valest eeldusest, justkui oleks ma oma artiklis käsitlenud viivistasu otsuste aegumist. Minu artikkel Postimehes käsitles aga just parkimistrahve väärteo tähenduses, mitte otseselt viivistasu otsuste aegumist, ning kahjuks võeti artiklist välja minu oluline selgitus viivistasu otsuse kohta.

Muide, ka Postimehe uudisloo pilt – väike kviitung auto kojamehe vahel – on tegelikult viivistasu otsus, mitte trahv valesti parkimise eest (trahv valesti parkimise eest vormistatakse inimese juuresolekul ja suuremale lehele).

Usun, et ka minister Lang, öeldes, et auto valesti parkimine ei ole väärtegu ja see ei lähe karistusregistrisse arvele, mõtles selle all tegelikult viivistasu otsust, sest viivistasu otsus ei ole tõepoolest formaalselt väärtegu ega lähe karistusregistrisse.

Ebaproportsionaalsus

Viivistasu otsus on ka see, mille kohta ütlesin, et see pole otseselt väärtegu, aga ka mitte tsiviilasi, sest viivistasu määrab ametiisik ja selle võib vaidlustada halduskohtus. Ja see viivistasu otsuse aegumine ei olegi seaduses üheselt arusaadavalt reguleeritud ning ilmselt pidas ka minister silmas just viivistasu otsuse aegumise regulatsiooni selget paikapanekut, kui ütles, et seadusi tuleb parkimistrahvi sissenõudmise aja osas täpsustada.

Ja kui juba seadusi viivistasu aegumise osas täpsustama asutakse, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks viivistasu otsusel olema pikem aegumistähtaeg kui valesti parkimise eest määrataval rahatrahvil. Kas või seetõttu, et tavakeeles kutsub rahvas ju kõiki neid asju parkimistrahvideks ja nii see ka sisuliselt on – ega inimene ei ütle ju, et sai viivistasu otsuse, ütleb ikka, et sai trahvi – ja see on ka loogiline, sest miks peaks viivistasu aeguma 30 aastaga, aga parkimisnõuete muu rikkumise eest määratav nn parkimistrahv 1,5 aastaga.

Ei ole ju proportsionaalne, kui väga sarnastel asjadel – liiklusseaduse rikkumistel, kus ametiisik määrab rahalise kohustuse ja see on sundkorras täidetav – oleks aegumises 20-kordne vahe! Rääkimata ebaproportsionaalsusest selles osas, et tõsiste kuritegude puhul aegub trahvinõuete täitmine kolme kuni viie aastaga.

Loodan, et minu selgitustest on tulevikus selle teema käsitlemisel abi. Ja igal juhul tore, et teema ülesvõtmise tulemusel ministeerium seadusi selgemaks lubab teha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles