Ilmar Tomusk: keeleseadus ei kiusa turiste
21. august 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Jüriado kirjutab Postimehe arvamusküljel (17.08) vastukaja rubriigis, et keeleseadus ei lase teavitada turiste: «Miks ükskeelseid kirju kandvate viitade seadus vastu võeti, on seletamatagi selge. Aga võib-olla on aeg nüüd küps teha turismi arengu huvides põhimõtteline ja täpselt piiritletud muudatus?»
Ta oletab, et samasugune seadus on ka Lätis, lisades tõenäoliselt oma kogemuse põhjal: «Ehkki seal riigis on mingi mööndus siiski leitud, sest näiteks Gauja rahvuspargi huviväärsuste juurde suunatakse nüüd tõesti nii läti kui ka inglise keeles.»
Nii ta on oma silm on kuningas ning seadus meie teener. Läti keeleseadus annab tõesti võimaluse kasutada teatud juhtudel läti keele kõrval ka võõrkeelt.
Kui seaduse § 21 lg 4 nõuab, et avalik teave peab olema riigikeelne, siis sama paragrahvi lõiked 5 ja 6 annavad Läti valitsusele õiguse otsustada, millistes valdkondades võib avalikes huvides kasutada läti keele kõrval võõrkeelt. Sellisel juhul peab lätikeelne tekst olema esikohal ega tohi olla väiksem kui võõrkeelne tekst.
Umbes samasuguse sisu sai käesoleva aasta 8. veebruaril ka meie keeleseaduse 23. paragrahv, milles reguleeritakse avaliku teabe keelt. Kui varem sätestas 1995. aastal jõustunud keeleseadus, et avalik teave peab olema eestikeelne ning tõlkeid ei lubatud, siis nüüd on lubatud ka tõlked. § 23 lg 2 kõlab järgmiselt: «Avaliku teabe eestikeelsele tekstile võib lisada eesti keele piirkondliku erikuju või tõlke võõrkeelde, kusjuures eestikeelne tekst peab olema esikohal ning ei tohi olla halvemini vaadeldav kui eesti keele piirkondlik erikuju või võõrkeelne tekst.»
Avaliku teabe all mõistetakse avalikke silte, viitu, kuulutusi, teadaandeid ja reklaami.
Siltidel ja viitadel olevaid kohanimesid tõlkida ei tohi, neid tuleb kasutada täpselt nii, nagu need registrisse on kantud. Kuid teinekord on siltidel ja viitadel lisaks kohanimele ka muu oluline teave. Tähelepanelik vaatleja on kindlasti märganud, et meie teedele ja tänavatele siltide paigaldajad on mõelnud ka Eestit külastavatele turistidele.
Nii on Tallinnas lennujaama ja sadamasse suunavad ingliskeelsed viidad, samuti leiame paljudest linnadest, asulatest ja mujaltki huviväärsuste ja turismiobjektide juurde suunavaid tähiseid, mis eesti keelele lisaks annavad teavet objekti (vaatamisväärsuse, looduskaitse- ja muinsuskaitseala) kohta ka inglise keeles. Seda keeleseaduse 1. märtsist jõustunud redaktsioon ei keela.
Nagu näeme, on Eesti seadusandjad jõudnud Toomas Jüriadoga samale järeldusele aeg muudatusteks on küps. Teiste keelte keelamise asemel sätestati eestikeelse teabe kohustus ning võõrkeelse teabe lisamise võimalus. Mainitud seadusemuudatuse juures tuleb oluliseks pidada ka seda, et näiteks võru murdes avaliku teabe edastamisega võrukesed enam keeleseadusega pahuksisse ei lähe, peaasi, et eesti keel oleks olemas.