Marko Püüa: uputatud ajalugu
14. august 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avalikkuse ees suuremat kisa ja kära tegemata tõid tuukrid muinsuskaitseameti järelevalve all Tallinna Vanasadama kai äärest merepõhjast välja vana laevavraki.
Tõsi küll, tervet laeva kätte ei saadud ning ainus suur, pealtnäha kindlalt koos püsinud tükk laeva põhjast kukkus ka kaile tükkideks. Teine pool laevast oli juba varem kibekiire sadamaehituse käigus pooleldi betoonkai alla maetud.
Edasist teades kipub vägisi pähe kulunud väljend «surnult sündinud projekt». Miks muinsuskaitsjad ei näidanud neile seadusega suhu pandud hambaid, et sadamaehitus peatada, kuniks kogu vrakk tervelt käes? Miks üldse tõsteti sajandeid merepõhjas vettinud tammepalgid välja päikese kätte, kui polnud teada, mis neist edasi saab? On teada, et selline puit «rikneb» ajaloo tarvis lausa päevadega. Ja miks peaks nüüd Tallinna sadam peale maksma, et kuivanud puu põhja lasta?
Palju mikse ning nagu ikka, vastustest must-valget pilti ette ei saa. Jääb mulje, et sõjalaeva Iona säilitamine kukkus kolinal kokku juba enne laeva kai peale tõstmist. Eks aeg näitab, kas see kooliraha läks asja ette.