Tõnis Tulp: üha mõttetuma süsteemi luigelaul

Tõnis Tulp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Tulp
Tõnis Tulp Foto: Postimees.ee

Kõik ühe Viljandi äärelinnas asuva eramu köögis viibinud täiskasvanud kaotasid 27. juulil hetkeks valvsuse ning aasta ja seitsme kuusel väikemehel õnnestus märkamatult hiilida söögilauani ja tõmmata endale kaela just äsja pliidilt võetud peaaegu keemistemperatuuril teekruus.

Nagu sellistel hetkedel ikka tavaks, haarab iga terve mõistusega täiskasvanu pärast lapse riietest vabastamist ning narmendavale ihunahale jaheda kompressi panekut (või siis parimal juhul ehk ka käepärast oleva Panthenoli peale pihustamist) loomulikult telefonitoru ning püüab saada professionaalset abi kiirabilt. Aga mida aasta edasi, seda mõttetumaks see tegevus muutub – kiirabi on vormiliselt küll olemas, ent abi temast tavaliselt enam ei ole.

Abipalve vastu võtnud dispetšer pärib muidugi kenal koolitatud häälel, millisest Eestimaa nurgast appikutse edastatakse, sest kellelgi tuli mõni aasta tagasi pähe mõte koondada kogu erakorralise meditsiiniabi koordineerimine Eestis üksnes nelja põhikeskusse, kus paiknevad dispetšerineiud ei saa juba põhimõtteliselt peast tunda iga Eesti linna ja asula teede ning majade paiknemisskeeme.

Ja nagu oleks sellest veel vähe, on riigi raha suunamisega tegelevad ametiisikud igale kiirabisüsteemi rahataotlusele vastanud siiani järjekindlalt üksnes «optimeerimisettepanekutega», mille sisuks on tegelikult kiirabisüsteemi käigushoidmine üha väiksema tööjõu ja üha nigelamaks muutuva reageerimisajaga.

Nii ka sel juhul – enda pisikese keha pinnast tubli veerandiku tulikuuma teega narmendama põletanud väikemees oli 23 minutit järelejätmatult kogu hingest karjunud, kuid tema vanematele vastati kiirabi dispetšeri suu läbi ikka veel, et tarvis on oodata – maakonna kiirabi ainus (!) ekipaaž olevat hõivatud «teiste haigete teenindamisega»!? Kuni valudes väänleva lapse vanematel lõpuks villand sai ning nad valust ning röökimisest väsinud pisipoja ise autoga haiglasse toimetasid – kiirabiauto edasine ootamine tundus mõttetu ja võib-olla isegi lapse tervisele saatuslikult ohtlik.

Viljandi haiglas tegid meedikud küll tõesti kõik esmase, mis oli nende kohus, kuid nagu seal spetsialistide abiga selgeks sai, oli tegemist II astme põletusega ning lapsevanematel tuli väikemees omaenda autoga öösel Tartusse Maarjamõisa haiglasse viia, sest taas ei leidnud kiirabisüsteem võimalust raskes seisundis väikelast transportida sinna, kus ta loodetavasti ikkagi lõpuks tõesti kvalifitseeritud abi saama peaks.

Loodetavasti on poiss nüüd siiski heades kätes ning ehk ei jäta põlenud naha taastumine talle ka kogu eluks arme. Kuid mind huvitab selle juhtumi juures tegelikult hoopis muu – miks ennast kiirabiks nimetavast süsteemist ei ole üle kogu Eesti enam tegelikult mitte mingit reaalset abi? Miks nõrgeneb aasta-aastalt kiirabisüsteemi võime anda kiiret ja kvalifitseeritud abi siis, kui seda tõesti ja möödapääsmatult vajatakse?

Mida aasta edasi, seda vähem võime siinkirjutaja nüüd juba mitmekordse kogemuse alusel olla kindlad, et kiirabi meile eluohtlikes olukordades mingit tõsiselt võetavat abi osutab. Kui kiirabi ei jõua väikeses maakonnakeskuses isegi laias laastus poole tunni jooksul kohale sinna, kus teda paariaastasel oma elu alustaval inimesel on kiiresti tarvis, siis võib selline süsteem Eesti riigis aastal 2007 küll oma pillid kotti panna ning need edaspidi sinna jättagi – siis vähemasti ei hakka inimesed edaspidi enam tulutult ootama abi sealt, kust seda tulemas pole! Ka need närused veeringud, mida kiirabile riigieelarvest siiani veel anda on tihatud, võiksid riigiisad edaspidi rahumeeli endale jätta, et neil poleks enam tarvis pead murda, kust küll saada raha endile igal aastal uute ja üha luksuslikumate autode tagumiku alla liisimiseks!

Kui meie elu juhtima seatud seadusandjatel ja riigiametnikel ei ole ka edaspidi sooja ega külma sellest, kuidas elab ja püsib hinges see rahvas, kes neid endi juhtideks on valinud, siis pole neil kardetavasti enam peatselt ka tarvis üldse muretseda selle pärast, kelle huvides nad endid oma kõrgeis riigiameteis liigutama peaksid – nagunii lähevad peatselt kõik need, kelle tervis ja kvalifikatsioon vähegi kannatavad, tööle ning võimaluse korral ka elama kuhugi mujale.

Tahan rõhutada, et kiirabi pole siinjuures mingi erand – juba plaanitsetakse kuuldavasti raha kokkuhoidu ning koosseisude «optimeerimist» ka päästeametis ning mujal, kust peaks tulema abi eriolukordades.

Kuid siis oleks riiki juhtima pandud isikutel ka tunduvalt ausam avalikult tunnistada, et riigi abi oma kodanikele häda- ja kriisiolukordades edaspidi enam ei eksisteeri ning päästku ennast igaüks ise, kuidas oskab. Siis vähemasti võõrduksime ehk Nõukogude ajal sisse harjunud kombest tõsta häda korral telefonitoru ning varuksime endile selle asemel koju pigem kirkad ja liivaämbrid.

Ettenägelikumad meist läbiksid ehk ka kiirkorras meedikukursused, sest kui uppuja päästmine on Eesti riigis tõesti üksnes uppuja enda asi, siis vähemasti teame edaspidi arvestada, et meil pole enam mõtet selleks otstarbeks ellu kutsutud riiklike institutsioonide poole pöörduda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles