Parvlaeva Estonia vöörivisiiri väljatõstmine merest 19. novembril 1994..

FOTO: AFP / Scanpix.

Parvlaeva Estonia hukust on möödas 15 aastat, kuid senini pole päriselt teada selle katastroofi põhjust. Sest kuigi õnnetus nõudis 852 inimese elu, pole laeva vrakki siini korralikult uuritud. Tõsi, kaks kuud pärast õnnetust käidi vrakil, kuid siis uuriti vaid üksikuid osi.



Valitsused, eeskätt Rootsi oma, on oma soovimatust Estonia huku üksikasju välja selgitada põhjendanud hauarahuga. Seda hoolimata sellest, et hukkunute omaksed on korduvalt ja avalikult rõhutanud valmisolekut hauarahu rikkumiseks, saaks vaid õnnetuse põhjused välja selgitatud.



Tõsi on ju see, et alguses välja pakutud katastroofi stsenaarium, mille kohaselt laeva vööril rebenes visiir, tõmbas lahti rambi ning vesi pääses autotekile, on juba paljuski kaheldavaks muutunud. Kas või juba seetõttu, et selliselt poleks parvlaev pidanud ikkagi nii kiiresti uppuma, nagu see tollel septembriööl toimus.



Estonia huku asjaoludest ja võimalikust relvaveost valitsusele mitu raportit kirjutanud juhtiv riigiprokurör Margus Kurm ütleb Postimehele antud intervjuus selgelt välja, et kui tahetakse laevahuku üksikasjad kindlaks teha, siis tuleb ikkagi Estoniale sukelduda.



Niisiis on omaksed nõus ning spetsialistid ja uurijad veendunud, et muud moodi ei saa, kuid valitsused ikkagi vrakile ei kiirusta. Sellest teadmatusest saavad toitu kõiksugused vandenõuteooriad, mis häirivad omaste leina ja tekitavad avalikkuses kõhedust. Ning ka hauarahu pole kaitstud – nagu ajaloost teada, ahvatlevad kõik läbi uurimata paigad seiklejaid.



Kui veel. Kuigi Eesti kohal Estonia huku halb vari ei lasu, lasub see siiski Eesti merenduse kohal. Meremees ja mereblogi kaas­autor Mairold Vaik kirjutab tänases Postimehes, et pärast Estonia õnnetust keeras Eesti avalikkus merele selja. Nii et kuigi me end tähtpäevade puhul ilukõneliselt mererahvaks nimetame, ei ole meil tegelikult võimekat merendust.



Merendus on jagatud mitme ministeeriumi vahel, dotatsioone jagatakse selles vallas võrreldes näiteks põllumajandusega, mis on ju ka traditsiooniline ala, vaid näpuotsaga. Laevafirmad eelistavad seilata võõraste lippude all ja riik sadamatest kaugemale näha ei taha. Räägime transiidist, kuid kaupu veavad võõrad laevad.



Niisiis, merendust Eestis pigem pole kui on. Siinkohal soovitus: EL on välja töötanud Läänemere strateegia piirkonna arengu hoogustamiseks. Valitsus võiks selle dokumendiga tutvuda – ehk saaks mõne hea idee. Seda muidugi juhul, kui Eesti tahab ka tegudes, mitte ainult sõnades mereriik olla.