Ott Lumi: õnn ei ole põlevkivis, aga ta on olemas

Ott Lumi Foto: Postimees.ee

Eelmise nädala teisipäeval sisustas Eesti meediaruumi uudis uuringust, mille järgi olla Eesti Euroopa kõige õnnetum riik. Tuleb nõustuda Postimehe arvamustoimetaja Erkki Bahovskiga (PM, 17.07.), et Briti rohelise think-thank’i New Economics Foundation ja Friends of the Earth (NEF) väljastatud indeks ei ole eriti adekvaatne rahvuste järjestamisel nende õnneseisundi järgi.

Samas näidakem üles suuremeelsust noorte Briti vasakroheliste uurijate vastu, kes ei kujutanud ilmselt ette, millise paugu nad panevad väikese Eesti inimeste enesehinnangu pihta, kes enda teada peaministri juhtimisel Euroopa viie jõukama riigi sekka rühivad.

Võin selle uuringu läbilugenuna kõiki rahustada, et see ei pretendeerigi konkureerima klassikaliste õnneindeksite kategooriasse. NEFi indeks saadakse sedapidi, et korrutatakse riigi oodatav keskmine eluiga indeksiga, mis mõõdab suhteliselt rahulolu eluga ja jagatakse see selle riigi ökoloogilise jalajäljega, mis baseerub peamiselt CO² emissioonil per capita, millest tulenevalt saavutab Eesti kui põlevkivil põhineva energeetikaga riik selles pingereas ülimadala tulemuse.

Kuna olemuslikult oleks jabur väita, et üleilmne kliimasoojenemine sõltub paljus Eestist, siis võime endale lubada selle indeksi suhtes võrdlemisi suurt skepsist.

Õnne paljutähenduslikkus

Samal ajal ei tähenda aga üks veidral alusel moodustunud indeks seda, et õnnel kui objektiivsel nähtusel pole psühholoogilist, sotsiaalset, majanduslikku või poliitilist tähendust. Julgen öelda, et kõik, kes nii väidavad, on selles küsimuses lihtsalt puuduliku lugemuse ja piiratud arusaamadega. Psühholoogia valdkonnas ei ole õnn kui subjekti karakteristik enam pikka aega mingi uudis.

Kõige selgemalt tõestas seda neuroloog Richard Davidson Wisconsini ülikoolis 2000. aastal korraldatud katses, mille järgi korreleeruvad positiivsed emotsioonid aju aktiivsusega vasaku ajupoolkera eesosas ja negatiivsed emotsioonid vastava aktiivsusega aju analoogses punktis paremas ajupoolkeras. Uuringud on näidanud, et nn vasakpoolsed kannavad rohkem positiivseid emotsioone kui parempoolsed.

Vasakpoolsed naeratavad enam ja nad on oma sõprade arvates õnnelikumad kui parempoolsed jne. See uuring ja mitmed muud neuroloogilised ja psühholoogilised avastused räägivad meile selges keeles, et õnnetunne on objektiivne kategooria.

Õnne kui karakteristiku ühiskondlik mõõde ilmneb aga üha enam majandus- ja sotsiaalteaduste kaudu. Siit leiame ka Eestis palju poleemikat põhjustanud tõdemuse, et õnn ei ole üldiselt rahas. Selleni on jõudnud majandusteadlased kõrvutades lääne heaoluriikide sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kasvu vastavate uuringutega, mis käsitlevad rahulolu eluga. Nimelt on Jaapanis alates 1950. aastatest majanduskasv per capita suurenenud kuus korda, kuid rahulolu eluga ei ole märkimisväärselt kasvanud.

Umbes sama näitab ka Euroopa statistika Eurobaromeetri uuringute järgi, mille kohaselt on rahulolu eluga hoolimata märgatavast majanduskasvust suurenenud vaid Taanis ja Itaalias. Majandusteaduse seisukohalt on selle arusaama võtnud kokku Briti majandusteadlane Richard Layard, kes väidab, tuginedes oma uuringutele, et üks ühik täiendavat raha annab ühe ühiku täiendavat õnne piirini, kus SKT inimese kohta hakkab ületama 20 000 dollarit.

Kindlasti on õnnetunde mõõtmise adekvaatsus ja ühtlustatus praegu veel eklektiline ja lõpuni väljakujunemata. Samas, arvestades selle mõiste suhtelist teaduslikku uudsust, pole selles ka midagi imelikku.

Vaimset võimekust mõõtvad IQ-testid on umbes 100 aasta tagune leiutis, kuid nende laialdasem tunnustatus on tunduvalt värskem nähtus. Statistikaameti suhtes hiljuti peaministri pahameelt põhjustanud majanduslikku ebavõrdsust käsitlev Gini koefitsient on aga veidi noorem kui 100 aastat ning laialdaselt kasutusel olev rahvusliku rikkuse indikaator SKT elab meie seas alles alates Teise maailmasõja päevilt.

Nagu öeldud, ei ole õnneuuringute metoodiline alus veel üheselt kokku lepitud, kuid kõige laialdasemalt tunnustatud on Rotterdami ülikooli professori Ruut Veenhoveni juhitav World Database of Happiness. WTH koondab endas 8000 indikaatoril tuginevat andmebaasi, millest tulenevalt väljastab Veenhoveni kureeritav uurimisrühm igal aastal maailma riikide õnne indeksit.

Tuleb tunnistada, et ka selle indeksi kategoorias ei saavuta Eesti just väga muljetavaldavat tulemust. 125 riigi hulgas on Eesti koos Serbia, Bosnia ja Ugandaga jagamas 71.–74. kohta. Kuid õnneuuringuid on viimasel ajal avaldatud veel teisigi.

Hiljutine Yorki ülikooli uuring, mis käsitleb laste õnnetunnet ja heaolu koolis, andis Eestile Leedu ees eelviimase koha. Eurobaromeetri 2006. aastal korraldatud üleeuroopalise vaimse tervise häirete küsitluse kohaselt on Eesti nende inimeste hulgaga, kes oma vaimsete häiretega abi otsivad, Euroopa Liidu liikmesriikidest neljandal kohal.

Kuidas saada õnnelikuks?

Esmalt näib nii, et kui sellele küsimusele oleks ühene ja kõiki rahuldav vastus, siis võiks loogiliselt mõeldes parlament laiali minna ja riiki võiks edasi juhtida vastava juhise alusel. Samas ei ole see õnne seisukohalt võimalik seetõttu, et poliitiline tegutsemisvabadus on üks keskne õnnetegur ning ühiskonnad, kus see on võimalikult ulatuslik, nagu näiteks Šveits ja Taani, on ka maailma kõige õnnelikumad.

Poliitilisest vabadusest on veelgi olulisem majandusvabadus, mis on eneseteostuse kui ühe peamise õnne karakteristiku keskne eeldus. Kindlasti tuleb majandusvabadust, kus Eesti on üldjoontes maailmas esirinnas, hoida nagu kullatera. Selles mõttes on pikaajalise õnne seisukohalt väga oluline küsimus, kas me suudame liberaalset majanduskeskkonda säilitada või kipume ühinema skandinaavialiku paternalismi tungiga, mille põhitunnus peitub arusaamas, et riik teab inimesest paremini, millega ta tegelema peaks.

Kindlasti on aga sedagi, mida Eesti peaks Skandinaavia ühiskondadelt õppima ja üle võtma, et saada õnnelikumaks ühiskonnaks. Ennekõike on see kogukondlikkus, mis viib usalduslike suheteni perekonnas, tööl ja ühiskonnas tervikuna. Nii nagu kvaliteetsed lähisuhted on õnne peamine eeldus indiviidi tasandil, nii on kogukondlikkus ja ühtehoidmine parim õnne garant riigi tasemel.

Seega, retsept liikumaks õnnelikuma Eesti poole võiks olla järgmine: võtta rohkem valikuvabadust inimesele, lisada rohkem arvuliselt eraettevõtjaid ja ettevõtlust ja segada see kõik rohkemate laulupidudega. Lõpuks kurnata välja üleliigsed despootlikud poliitikud ja bürokraatlikke takistusi tekitavad ametnikud ning raputada peale rohkem usaldust naabri vastu.

Kindlasti on hulk asju, mida saame indiviidi tasemel teha, et tunda end õnnelikumana ning elada seeläbi kauem, olla parem kodanik jne. Oluline teemavaldkond on juba mainitud lähisuhete kvaliteet. Õnneuuringud näitavad, et abielus inimesed on üldiselt õnnelikumad kui need, kes pole abielus.

Riigi roll

Samas on kindlasti küsimus suhete kvaliteedis. Paradoksaalselt näitavad õnneuuringud üldjuhul, et laste saamine suurendab märgatavalt stressi ja vähendab inimeste õnne, mis tähendab omakorda, et see on valdkond, kuhu riik peab loogiliselt üha rohkem investeerima.

Teine oluline teemadering indiviidi tasemel seostub vaimse tervisega, millega Eesti-suguses üleminekuühiskonnas on lood üldiselt kehvad. Ka siin on riigil ja omavalitsustel mõtlemise ja poliitikategemise koht, sest psühholoogilise konsultatsiooni kättesaadavus ja maine pole just ülemäära selgelt Nõukogude igandist vabanenud.

Ja lõpetuseks, kui keegi artikli läbilugenuna küsib, et miks jumala pärast poliitik keset sooja suve õnnest jahvatab, siis olgu öeldud, et minu jaoks ongi see teemadering poliitika võtmeküsimus.

Nüüdisaegses postmodernses keskkonnas on poliitiku roll üha rohkem tõstatada ja näha teemasid, millest tegelikult inimeste elukvaliteet sõltub. Tõenäoliselt liigub ka poliitiline kultuur üha rohkem selles suunas, mis soosib enam sisulist arutelu ja vähem sotsialistliku viisaastaku võistlust meenutavaid eesmärgiseadmisi.