Jeroen Bult: Prantsuse tsüklon liigub üle euroliidu

Jeroen Bult Foto: Postimees.ee

Rahvusvaheline meedia on andnud talle juba tosinkond hüüdnime ja omistanud talle palju iseloomuomadusi: mõisted nagu «tuulispask», «maavärin», «monsieur Hyde», «hüperaktiivne» ja «eneseteadvus» on viimastel kuudel revüüna esil olnud. Ilmselt suutis Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ajakirjanikele muljet avaldada. Siiski pole see mulje alati positiivne olnud, nagu näitab meile kindel pilk anglosaksi või saksa ajalehtedele.

Esialgu olid ootused Nicolas Sarkozy presidendiameti osas, kaasa arvatud selle Euroopa mõõde, kõrged. «Sarko» Président de la République’iks valimiste eel kiitis Briti peaminister Tony Blair videoläkituses teda kui «tõelist reformijat». Sarkozy vahendajaroll 21.–23. juuni Euroopa Ülemkogus tekitas palju usaldusväärsust eurofiilsetes ringkondades.

Uuel presidendil õnnestus Leedu presidendi Valdas Adamkuse kaasabil keelitada oma Poola ametivenda Lech Kaczynskit jääma nõusse kompromissiga, mis puudutab ELi edasist hääletussüsteemi, ja nii võttis Sarkozy ära suure koorma Saksa liidukantslerilt Angela Merkelilt kui ELi eesistujamaa liidrilt. Kuid alates sellest on Sarkozy hea tahe vähenenud, nagu näitavad kommentaarid Financial Timesis, The Independentis, The Wall Street Journalis või Financial Times Deutschlandis (või nende veebikülgedel). Seega, mis valesti läks?

Uus vana rahapoliitika

Kõigepealt kutsus president üsna pealetükkivalt iseennast eurotsooni rahandusministrite kohtumisele 9. juulil. Selle kogunemise eel teatas ta juba, et lükkab kahe aasta võrra edasi eurotsooni riikide eelarvedefitsiidi vähendamise elluviimise 2010. aastaks, milles ministrid leppisid kokku aprillis. Põhjus: Sarkozy, ise endine rahandusminister, tahab seada prioriteediks oma sakraalse «šokiteraapia», mis on mõeldud Prantsuse moolokmajanduse elustamiseks, mille tuumikuks on maksude alandamine ja tööhõive stimuleerimine. See dünaamiline ja ajalooline projekt «Sarkomajandus» toob endaga kaasa umbes 11 miljardi euro võrra kulusid – siis oleks karm eelarvedistsipliin muidugi sobimatu. Ja kui Prantsusmaal Saksamaa toetusel õnnestus lammutada stabiilsuspakt 2003. aasta novembris – tõsiselt Hollandit, Austriat ja Iirimaad ärritades – , miks ei peaks kordama sama trikki 2007. aastal, võib Sarkozy olla mõelnud.

Lisaks kõigele on president esile kutsunud vanad suikunud kahtlused Prantsusmaa rahapoliitika suhtes, kui ta propageerib tugevamat poliitilist mõju Frankfurdis asuvale Euroopa Keskpangale ja ELi «majandusvalitsuse» loomist, astudes niiviisi oma eelkäija Jacques Chiraci jälgedesse.

Sama kehtib Sarkozy eduka katse suhtes viia sisse klausel hiljutisse leppesse ELi institutsionaalse reformi osas, mis seab piirangud vabale ja piiramatule konkurentsile siseturul. Ta loodab, et Prantsusmaa «tööstustšempionid» on kaitstud oma ELi rivaalide eest.

Prantsuse avalik arvamus on kindlasti meelitatud Sarkozy tarmukusest. Siiski on üks erinevus 2003. aasta olukorrast: Berliinis puhuvad tuuled konservatiivsemast nurgast. Kui Gerhard Schröderi valitsus väljendas oma tugevat toetust Pariisi püüdlusele muuta stabiilsuspakt «paindlikumaks» – paljuski Euroopa Komisjoni pahameeleks –, eelistades ise interventsionistlikku majanduspoliitikat, siis Merkel ja tema rahandusminister Peer Steinbrück on võtnud reserveerituma seisukoha.

Saksa majandus on taas kasvamas ja tööpuudus on jõudnud aastate madalaimale tasemele. Seetõttu Berliinis Sarkozy plaani üle vaevalt rõõmu tuntakse. Steinbrück ütles 10. juulil, et stabiilsuspakti usaldusväärsus sõltub ELi üksikute liikmesriikide konkreetsest tegevusest. ELi rahandusministrite aprilliotsus ei vaja ümbertegemist, hoiatas ta. Selge erinevus tema eelkäijast Hans Eichelist, kes läheb ajalooraamatuisse mehena, kes üritas pakti likvideerida.

Merkel on ise kinnitanud Steinbrücki positsiooni. «Ma ei nõustu mitte millegagi sellest,» ütles kantsler saksa raadios. Intervjuus Handelsblattile lisas ta: «See pole esimene kord, kui Prantsusmaal ja Saksamaal on eriarvamused. Kuid minu arvamus on järeleandmatu. Manööverdamisruum ei tule kõne alla.»

Inflatsioonimure

Merkeli järgi on Euroopa Keskpanga tähtsaim ülesanne inflatsiooni piiramine – ja see on täpselt see, mida väitsid tema õpetajad Helmut Kohl ja Theo Waigel 1990. aastail.

Kohtumisel 16. juulil Toulouse’is vestlesid Sarkozy ja Merkel teisel tundlikul majandusteemal: mis saab EADSist, mis on Prantsuse-Saksa lennunduse ja kaitsealane ühisettevõte ning lennukompanii ja majandusmure allika Airbusi omanik. Nad leppisid kokku paralüseeriva juhtimisstruktuuri ümbertegemises. Siiski on Airbusi tegelik probleem kõrge euro kurss USA dollari suhtes – see suudab praegu vaevu konkureerida Boeinguga.

Sarkozy on kritiseerinud tugevat eurot ja tahab, et Euroopa Keskpank võtaks tarvitusele «vajalikud» meetmed. See tooks endaga kaasa poliitilise mõju keskpangale, millele on Merkel, nagu varem öeldud, kategooriliselt vastu. Euro pole ikka veel väga populaarne Saksamaal ja poliitiline rünnak ühe selle alustala – sõltumatu keskpanga – pihta mõjutaks avalikkuse kindlustunnet vääringu vastu veelgi rohkem.

Sarkozy on rääkinud. Prantsusmaa on tagasi Euroopa näitelaval. Kuid Berliini jahedad vastused Sarkozy majandus-rahalistele vaadetele tõestavad, et eufooria Prantsuse-Saksa «telje» taaselustamise üle on täiesti kohatu.