«Hei, sul viina on?» Vaevalt oli mees jõudnud seda hüüda, kui ta juba kahetses: naine andis talle küünarnukiga korraliku obaduse ribidesse. «No ma ainult küsisin,» pomises mees, hõõrudes valugrimassiga külge.
Vello Vikerkaar: telkimas koos Koržetsiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me olime just saabunud Eesti nädalavahetuspidude keskusse, RMK laagriplatsile Peipsi ääres. Kell oli alles viis, aga pidu käis juba täie hooga.
«Telgi võite üles panna ükspuha millisele tähistatud kohale,» ütles sissepääsu juures ametis olnud valvur, kuid metsast teisel pool isevalmistatud tõkkepuud kaikus nii palju muusikat – tehno, räpp, veidi heavy metal’it –, et me ütlesime, et tahaksime kõigepealt veidi ringi vaadata. «Aga muidugi,» vastas ta. «Parkige auto ja vaadake, palju süda lustib.» Nii me tegimegi.
Parkimisplatsil ja mujalgi laagriplatsi strateegilistes kohtades tervitab ja hoiatab külalisi Vladislav Koržetsi ootusäreva pilguga foto, millel ta osutab sõrmega üles, et teda ikka tähele pandaks. Jutumulli selle kõrvale on paigutanud juba RMK ja enamasti tabava tekstiga, näiteks: «Targa tuli on teener, ogara oma röövel.»
Sellist teksti paraku polnud, mis seletanuks, milline muusika sobib kõige paremini linnulaulu saateks, ning oli päris selge, et käblikuid, varblasi, musträstaid või ööbikuid me ei kuule. Selle asemel oli DJ Dima ja tema mõnusad vene semud. Ainult et kõik pidutsejad olid eestlased.
«Imelik,» sõnas mu sõber Juss, avades õllepudeli, et end peotujju viia. «Need jobud on ju kõik eestlased.» Nii see oli. Kõik telkimiskohad olid puupüsti täis eestlasi, mõned noored rullnokad, teised, nagu mainitud keskealine viinahimune mees, vanemad, kogenud pidutsejad. Kus olid siis venelased? Kas see muusika oli nii halb, et oli nad lausa minema peletanud? «Tiblad on targad, ei hakka maksma 50 krooni nina pealt, et niisuguste tšuhnaadega telkima tulla,» ütles Juss. «Küllap nad on turvaliselt kodus.»
Paistis, et kodu on ka see koht, kuhu meie suundume. Me lahkusime RMK peoplatsilt ja luusisime mööda Peipsi kallast, et leida rahulikku paika telgi püstitamiseks, kuid meile sattusid aina ette sildid kirjaga «Eramaa» või maaomaniku nõudega tasuda 100 krooni nina pealt, et saada võimalus magada sakslasi täis haagise kõrval. Minu eestlastest kaaslastel ei olnud sakslaste vastu midagi, aga et nad pidasid ennast ikka õigeteks ja ehtsateks eestlasteks, ei olnud nad lihtsalt nõus viibima nii lähedal mõnele teisele inimesele.
«Siia laagrisse jääda oleks sama hea kui lüüa telk püsti keset lauluväljakut,» ütles Juss ja raputas uskumatult pead, kui selgus, et tema kanadalasest sõber ei suuda ikka veel kuidagi mõista eestlaste kihu üksinduse järele. Minu meelest takistas meie neljaliikmeline seltskond (meie ja meie aeg-ajalt vadistama puhkevad naised) juba nagunii üksindust, nii et mida võinuks hullemaks muuta mõned haagises pesitsevad sakslased?
Iga kord, kui leidsime mõne võimaliku telkimiskoha ja avastasime seal jälgi elust, kuulutas Juss selle «veel üheks kuradima laulupeoks». Oli hilissuvine palav nädalavahetus ning me viibisime Eesti osas, kus liigub õige palju inimesi, kuid Juss oli siiski kindel, et me leiame üksildase ja täiesti vaba laagripaiga, millest vähemalt poole kilomeetri kaugusel pole hingelistki.
Sellise paradiisi otsingul hakkas nälg meid näpistama. Peatusime ühe kalaleti juures, et osta suitsulatikat. Sõbraliku ilmega kohalik venelane – jah, lõpuks ometi venelane! – müüs suitsulatikat, -lesta ja -lõhet. «Lõhe!» pahvatas Juss. «Peipsis ei ole mingit lõhet!»
Juss tõmbas mind eemale, osutas kioski sildile «Suitsukala» ja märkis, et see on kahtlaselt sarnane teiste siltidega, mida me oma teel olime näinud. Ta uskus, et meid püütakse alt tõmmata nagu McDonald’sis ning müüa kala, mis on püütud kusagil mujal.
«Sa tead ju, et see latikas, mida Selveris müüakse, tuleb Ameerikast?» püüdis Juss sosistada, kuid oli end nii üles keeranud, et see purskas valjult välja.
«Michigani järvest! Nad püüavad seda kuradima kala Michigani järvest ja müüvad siis siin!» Juss sammus edasi-tagasi nagu juhtumit lahendav Hercule Poirot, peatus siis ja võttis Koržetsit meenutava poosi, näpp tähendusrikkalt taevasse suunatud. «See on Ameerika latikas ja Norra lõhe!» kuulutas ta. «Kas nad peavad meid päris lolliks?»
«Mul on kõht tühi,» hüüdis autost Jussi naine Ivi. «Hei, teie seal, ostate ka midagi või mitte?»
«Siin ei ole Peipsi kala,» hüüdis Juss vastu. «Nad müüvad lõhet!»
«No osta siis kas või sibulat,» vastas Ivi. «Aga osta midagi.» Niisiis astus Juss putka juurde tagasi ja küsis latikat.
«Minu isa püüdis selle,» ütles neiu väga heas eesti keeles. «Ja ta ei ole kunagi Michigani järvel käinud.»
«Aga see lõhe?» nõudis Juss teada.
«Noh, lõhed ujuvad ka Narva jõkke, aga see on Selverist. Mis ma ikka oskan öelda?» kehitas neiu õlgu. «Mõned tahavad seda.»
«Äkki nad tahavad haid ka,» ei jätnud Juss ikka rahule.
«Võib-olla,» ei jäänud neiu võlgu. «Kas teate, kust ma seda saada võiks?»
«Ma ei leia saja kilomeetri peale Peipsi äärest isegi ühte korralikku laagriplatsi,» möönis Juss. «Kust ma seda haikala veel leidma peaks?»
Tüdruk puhkes naerma ja sõnas, et viis kilomeetrit põhja pool asub RMK laagriplats.
«Oh, seda me juba nägime,» sõnas Juss põlastavalt.
«Ei, ei näinud,» kinnitas neiu. «See on selline koht, kus käivad normaalsed inimesed.»
Otsustasime siis asja järele uurida. Vaid viis kilomeetrit ja meil pidi olema selge, mida peab normaalseks see neiu. Kas seal on telkijad, kes lasevad puu otsast alla ja peksavad üksteisele tühjade viinapudelitega pähe? Või on seal mõni noortegäng, mis on valmis purustama Guinnessi rekordit kõige valjema vabaõhudisko korraldamises?
Sissepääsu juures tervitas meid taas Vladislav Koržets. «Kas me polnud juba siin?» küsis Ivi.
«Siia tulevad normaalsed inimesed,» sõnas Juss. «Aga see on nagu déjà vu küll.» Ta peatas mootori ja me kuulatasime pingsalt õige mitu minutit.
«Tundub okei,» ütles Ivi.
«Võib-olla läksid nad lihtsalt juua juurde tooma,» oletas minu abikaasa Liina.
Parkimisplatsil oli kolm autot, kuid sissepääsu juures polnud kedagi ega midagi, isegi mitte tõkkepuud. Ainult muigvel Koržets, kes manitses meid metsa mitte maha põletama.
Me laadisime oma varustuse üsna aeglaselt maha, valmis iga hetk selleks, et meie ette ilmub nahka ja kulda kandev Lasnamäe noorte jõuk, kes pillub nii muu seas igas suunas läidetud süütenööriga dünamiidipulki. Aga kõik jäi vaikseks.
Me möödusime telgikohast, mille oli hõivanud noor pere, kes kuulas mahedalt kõlavat klassikalist muusikat. Telginööri küljes oli Vene lipuke. Nad naeratasid ja noogutasid meile peaga. Veel üks noor lapsega paar lehvitas meile ja ütles «zdravstvuite».
Leidsime sobiva koha otse järve ääres ja lõime telgi üles. Valmistasime õhtusöögi (Tallinnast kaasa võetud Norra lõhest) ning seadsime end ööseks valmis, oodates endiselt pingsalt vältimatu peo puhkemist.
Kella üheteistkümne paiku, kui ma olin juba suikvel, põrkas Liina telgi ees kokku noore venelasega. «Kas teil lõkkepuid on?» küsis ta minuga võrreldes paremas eesti keeles. «Me unustasime puud ära. Me võime teile maksta.» Liina vastas, et me põletasime enda puud ära ja et tal on kahju, et me ei saa aidata. «Kas te olete täitsa üksi?» küsis noormees. «Ma mõtlen, et kui tahate, võite tulla meie tule äärde.»
Liina tänas teda kutse eest ja sõnas, et ta on koos oma igava abikaasaga, kes selle iseloomustuse peale telgis norsatas. Noormees puhkes naerma ja ütles, et ka mina olen teretulnud.
See oli nii viisakas, et mulle kerkis pähe küsimus, mida Juss sellest arvab. Me saime pea täiesti omaette telkida, ilma haagiste ja sakslasteta. Ja siin valitses peaaegu täielik vaikus: meie venelastest laagrikaaslased tegid isegi vähem müra kui Koržets.
«Juss!» hüüdsin. «Sul viina on?»
Juss käratas, et ma vait jääksin. Normaalsed inimesed tahtsid magada.