Malle Salupere: Ansip ei tunne statistika algtõdesid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Malle Salupere
Malle Salupere Foto: Postimees.ee

Postimees avaldas 5. juulil pea- ning rahandusministri kommentaarid ja 6. juulil andmed maksualanduste ja aktsiisitõusude oodatavast mõjust leibkondade sissetulekutele lähiaastail.

Lugejatele jäi segaseks, miks rahakottidega pildil kõige vaesemate, keskmiste ja kõige rikkamate inimeste liitmine andis kokku 416 000 ja kuhu kadus 2/3 elanikkonnast.

Tundus, et kvaliteetleht ei tee vahet leibkondadel ja inimestel, kuid vassiti vist meelega, kui isegi peaminister tunnistas, et ei tea, mida statistikaamet tulude suure ebavõrdsuse uuringus võrdles.

Võhiklikkus ja lubadused

Postimees kirjutab sõna-sõnalt: «Mulle tundub, et on uuritud üksikisikute tulusid ja minu meelest objektiivsema pildi annab leibkondade tulude võrdlemine,» tähendas peaminister.

Leibkondades võib Ansipi sõnul tihti esineda ebaühtlast sissetulekute jaotust, mille järgi üks abikaasadest elaks justkui vaesuses, ehkki tegelikult pole leibkonnal kokkuvõttes mingisuguseid majanduslikke raskusi. Kokkuvõttes on Eesti Ansipi sõnul täiesti normaalne Euroopa riik, kus tulude ebavõrdsus jätkuvalt väheneb (PM, 05.07).

Kui kahekordne peaminister ei tunne statistika algtõdesid, jääb üle ainult teda ennast tsiteerides taevast appi kutsuda ja katsuda väike likbes (kirjaoskamatuse likvideerimine) ette võtta.

Enne valimisi arvasin, et küllap peaminister ise majandust jagab, aga peab rahvast alaarenenuks. Nüüd selgub, et uljad lubadused tulenesid täielikust võhiklikkusest.

Nii saigi võimalikuks peibutav loosung jõuda 15 aastaga viie rikkaima Euroopa riigi hulka. RE reklaamitaval tulumaksukettal algasid palgamäärad 5000 kroonist.

Tõepoolest, kui elimineerida vähem teeniv lumpen (Langi lemmiktermin), kes moodustab ligi poole elanikkonnast, oleks utoopia vahest teostatav.

Detsiilid ja kvintiilid

Statistikas peetakse leibkondade arvestust kümnendikkude ehk detsiilide kaupa (igas võrdselt ca 58 000 leibkonda), mille tulusid ja kulusid arvestatakse ühe leibkonnaliikme kohta kuus. Inimeste arv detsiilis erineb.

Kui näiteks viielapselise koduse emaga pere isa saab kätte 10 000 krooni, siis tuleb tema palk ja muud laekumised jagada seitsmele. Parimal juhul mahub see pere II sissetulekudetsiili, keskmise netosissetulekuga kuus ühe pereliikme kohta 2006. aastal 2228 krooni.

Sama sissetulekuga üksikisik kuuluks aga eliitdetsiili – keskmine 12 017 krooni. Selle eeskätt rikaste ja ilusate või üheliikmeliste leibkondade sissetulekud per capita ületavad eelmise, IX kümnendiku omi (6800 krooni) ligi kaks korda, esimese detsiili laste- ja vanurirohkeid leibkondi aga kümme korda – need peavad toime tulema 1319 krooniga, millest pensionid ja lapsetoetused moodustavad üle poole ehk 682 krooni.

Samas oli arvestuslik elatusmiinimum 2006. aastal 2081 krooni ja toidukorv 888 krooni. Esimeses leibkondade detsiilis, seega süvavaesuses kasvab veerand kõigist Eesti lastest, kokku kahes alumises detsiilis üle kolmandiku, kahes rikkamas naudib elu vaevalt üks kümnendik lastest.

Et detsiilide ehk kümnendikkude sissetulekud erinevad Eestis kümme korda, on vähem piinlik liita kaks detsiili ja rääkida kvintiilide ehk viiendikkude erinevustest, mis meil on ikkagi 5,9-kordne.

Kõige selle juures tundub peaministri ja rahandusministri duett riigipoolsetest kingitustest maksumaksjatele selge irvitamisena.

Väidetavalt: «Järk-järgult 3000 kroonile kerkiv maksuvaba tulu, tulumaksu määra langetamine 18 protsendini ja täiendav maksuvabastus pere esimesele lapsele tähendab isegi hinnatõusude taustal seda, et kokkuvõttes kingib riik maksumaksjatele aastatel 2008–2011 lisatulu enam kui 5,5 miljardi krooni eest.

Aastatel 2009–2011 võivat end suhteliselt kõige suuremateks võitjateks lugeda just esimese ja teise detsiili ehk kõige väiksema sissetulekuga pered.»

Padari kinnitusel aitavat seaduse jõu saanud maksupakett Eesti ühiskonnas olevaid lõhesid siluda (PM, 05.07).

Tuleb mõista, et tegelikud võitjad on kõrgepalgalised, sest «võidetud» miljardid jagunevad proportsionaalselt. Rikkurite osa tulumaksu laekumises on praegu 11%, neid on üks protsent kogurahvastikust, aga nende käsutuses on kolmandik rahvuslikust kogurikkusest, seega nende kasum oleks laias laastus 1,8 miljardit.

Teist samapalju jaguneks 80% palgasaajate vahel, kelle teenistus jääb alla keskmise. Ligi 40% palgasaajatest saab miinimumpalka.

Astmeline tulumaks

Unustatakse, et esmatarbekaupadele, nagu toit või mootorikütus, kulutavad vaesemad kogu palga, makstes peale aktsiisi 18% käibemaksu. Rikkad aga pistavad enamiku kasumist taskusse või investeerivad makse maksmata.

Väljapääs oleks astmeline tulumaks, mis tähendab seda, et isegi miljonär ei maksa maksuvaba osa eest, ka järgmiste astmete maksumäärad on kõigil võrdsed.

Võite aga ise arvutada, mida tähendaks mõnesajale tulumiljonärile euroopalik 35–40%-line tulumaksumäär poolt miljonit ületavalt aastatulult. Selle nimel juba tasub seadusi teha ja astmelise tulumaksu vastu võidelda. Varsti tuleb nagunii alla anda, sest EL soosib riiklikku solidaarsust, mis on ka rikaste julgeoleku tagatiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles