Jüri Pihl: pillerkaar Tallinnas lõpeb pärast valimisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, Tallinna linnapeakandidaat Jüri Pihl leiab, et kohe pärast valimisi peab uus linnavõim välja tulema Tallinna päästmise plaaniga.
Kui võrrelda Eesti Vabariigi valitsust ja Tallinna linnavalitsust, siis ilmselgelt käib halvemini esimese käsi. Otsustamatusse takerdunud Stenbocki maja suudab silma paista vaid rahva hirmutamise ja ministrite omavahelise purelemisega. Riigi juhtimise hädade taustal kümbleksid pealinna võimukandjad justkui aupaistes. Ja ega hiljutise majanduskasvu ning mõõdutundetu laenamise toel toimunud Tallinna viimaste aastate arengut ei saa eitada.
Võimumonopoli nautivad linnaisad on valimiste eel pedaali päris põhja vajutanud. Enne 18. oktoobrit näeme veel mitmeid pompoosseid avamispidustusi ja lindilõikamistseremooniaid ning nende vahele pikitud rämepopulistlikke küttepuude ja kartuli jagamise üritusi.
Aga see on vaid keskerakondliku linnajuhtimise hiilgav pealispind. Sisemus on püdel, mäda ja ähvardav. Pealinna tuleviku pärast muretsejad on kindlasti märganud, et Keskerakond ei luba sel korral mitte midagi konkreetset. Isegi mitte vee hinda kontrolli all hoida.
Põhjus peitub linnakassa ülinigelas seisus, mida esialgu kiivalt rahva ees varjatakse. Pillerkaar saab läbi pärast valimisi, mil tuleb otsa vaadata Tallinna kokkukuivanud tuludele ja panna paika 2010. aasta eelarve. Tõde on enam kui mõru – tuleva aasta eelarve kahaneb tänavusega võrreldes pea viiendiku ehk miljardi krooni võrra. See seab tõsise löögi alla avalike teenuste pakkumise, lasteaedade ja koolide rahastamise ning sotsiaaltoetuste maksmise.
Väidan, et uus linnavõim peab kohe sügisel välja tulema nn Tallinna päästmise plaaniga, mis sisaldab selgeid lahendusi nii läheneva eelarvekrahhi kui sotsiaalse kriisi ennetamiseks. Ma ei ole üheski varasemas ametis lubanud endale kübetki allahindlust ja olen veendunud, et ka see väljakutse on mulle jõukohane. Linna tuleb ja saab teisiti juhtida: efektiivsemalt, kokkuhoidlikumalt ja arukamalt. Kindlasti ka ausalt ja avatult.
Kohad, kus otsustavalt koomale tõmmata, on seotud praeguse valitsemise suuremate valukohtadega – viimastel aastatel lausa agressiivselt kosunud valitsemiskulude ning priiskava, linnapea ülistamisele allutatud propagandamasinaga. Pealinna propagandaeelarve on paisunud suuremaks kui mõne väikelinna mitme aasta eelarve ja jõudnud 50 miljoni kroonini, millest enamik tuleb kohe maha tõmmata. Kümneid miljoneid kroone säästu annab ka dubleerivate tegevuste lõpetamine ja teatud ametikohtade vähendamine. Tallinna linn ei tohi olla ühe erakonna tööbörs, mille kaudu saavad palgale kümned ja kümned kasutud poliitnõunikud ja -abid.
Sotsiaaldemokraadid ei tee mingil juhul kärpeid inimeste toimetuleku, laste ega hariduse arvelt. Vanemate töötuks jäämise korral tagame pere lastele tasuta lasteaiakohad ja tasuta huviringi ning kindlustame koolilõunatega need gümnaasiumide ja kutsekoolide õpilased, kelle pered on raskustes. Erinevalt praegusest linnavõimust abistame hätta sattunud inimesi ilma neid solvamata ja alandamata, ilma labase poliitteatrita.
Lõpuks tuleb suunata linnarahva teenistusse ka Euroopa Liidu toetusraha, mis Toompea ja all-linna jäiste suhete tõttu pole õieti Tallinna jõudnudki. 2009. aasta eelarvesse on välisraha planeeritud pisut enam kui saja miljoni krooni ehk napi 1,3 protsendi eest. Selles, et Tallinn kuulub euroraha kasutamise vallas autsaiderite hulka, on suuresti süüdi riigis võimul olev paremparteide koalitsioon.
Valitsus on teinud eurorahast omamoodi poliitilise kättemaksuvahendi ja lükanud tagasi mitmed pealinna mahukad projektitaotlused. Nii väiklase käitumisega ei karistata mitte Keskerakonda ja tema liidrit, vaid kõiki tallinlasi, kel tuleb sõltumata maailmavaatest jätkuvalt tipptundide ajal ummikutes passida, kui olulised liiklussõlmed jäävad välja ehitamata. Pealinna juhid on seda inetut vastasseisu igati võimendanud ning olnud lisaks saamatud ja jõuetud euroraha küsimisel. Üks kriisi ületamise võti ongi euroraha maksimaalne kasutuselevõtt. Mida rohkem välistoetusi, seda rohkem investeeringuid ja maksutulu, seda rohkem uusi töökohti ja linlaste käsutusse antavaid objekte. Euroraha toel tuleb käivitada vanade kortermajade soojustamise projekt, mis muudab hooned energiasäästlikkus ja lööb alla inimesi nöörivad küttearved.
Minu eriline tähelepanu kuulub tööhõive küsimustele, mis on praegu kõige põletavamad. Tööpuudusega saab tulemuslikumalt võidelda. Ma ei usu, et seda on tark teha sel moel, et lastakse lasteaedadele peale surutud kokkuhoiu raames lahti nii vajalikku abitööjõudu ja võetakse samal ajal hulgaliselt tööle trammisaatjaid. Tallinna kohus on luua koostöös riigi ja ettevõtjatega juurde avalikke töökohti, milleks tuleb mängu panna vähemalt kolmandik Euroopa sotsiaalfondi kaudu jagatavast 700 miljonist kroonist.
Kutsun kõiki poliitilisi jõude mitte lubama rahvale teostamatuid asju. Kui ma kuulen jutte maamaksu kaotamisest, meenub mulle, kuidas osa erakondi 2007. aastal valijaid hullutas, lubades pensionide kahekordistamist, ulmelisi palku, igale lapsele ringiraha ja tasuta sülearvuteid. Tänaseks on selle bakhanaali kibedad viljad käes, saadud õppetund peaks olema piisav, et mitte uuesti samale rehale astuda. Tasuta juustu pakutakse vaid hiirelõksus! Siinkohal on paslik tsiteerida vana head reformierakondlast Ignar Fjukki: «Retoorika kaotada Tallinnas maja- ja korteriomanike maamaks on ju puhas vasakpoolsus, kommunismus. Maamaksu ei korjata niisama, selle eest hooldatakse tänavaid, koristatakse lund, tagatakse valgusus.»
Sotsiaaldemokraadid langetavad maamaksu mõistlikule 2007. aasta tasemele ning lepivad koduomanike liiduga kokku selle raha kõige tõhusamas kasutamisviisis. Meie üheks valitsemispõhimõtteks ongi arvestamine kodanikeühenduste ettepanekutega.
Erinevalt mõnest konkurendist ei luba ma ka korruptante trellide taha pista. See pole linnapea, vaid õiguskaitseorganite töö. Küll luban ma korruptsioonivaba, ausat ja väärikat linnajuhtimist ning igakülgset koostööd politsei, prokuratuuri ja kaitsepolitseiga, et tugev korruptsioonihõng linnavalisuse hoone kohalt kiiresti hajuks.
Olen tegudeinimene ja mees, kes ei jaga tühje sõnu. Minu kindel tahe on lõpetada riigi ja Tallinna vaheline vägikaikavedu, tagada raskel ajal inimeste toimetulek ja viia kodulinn uuele tõusule.
Mart Laar «Muutus Tallinnas eeldab muutustselle juhtimisstiilis», 11.09