Kliimamuutused toimuvad kiiremini, kui me kõigest kaks aastat tagasi arvasime. Jätkates samas vaimus, ootavad meid sel sajandil peaaegu kindlasti ohtlikud, kui mitte katastroofilised kliimamuutused. See on praegusele poliitikute põlvkonnale tähtsaim lahendust ootav probleem.
Ma olen väga mures Kopenhaageni kliimakonverentsi eduvõimaluste pärast. Oleme praegu läbirääkimistel ohtlikult lähedal ummikule, mis võib osutuda palju raskemaks katsumuseks kui ajutine patiseis. On oht, et läbirääkimised lõpevad osalejate täieliku kibestumusega, mille põhjuseks on ületamatu lõhe arenenud riikide ja arengumaade vahel. Me ei saa sellist tulemust endale lubada.
Loodan, et kui maailma liidrid piiluvad sel nädalal New Yorgis ja Pittsburghis piltlikult öeldes üle kuristiku serva, teeme kõik ühise järelduse, et peame aktiivselt aitama läbirääkimistel tulemusi saavutada.
Praegu ei ole aeg salatseda. On aeg teha konkreetsed ettepanekud – nii head, nagu meie poliitiline hetkeseis seda võimaldab. Just seda on Euroopa teinud ja teeb ka edaspidi.
Esiteks peavad kõik arenenud riigid selgitama oma heitkoguste vähendamise plaane keskpikaks ajavahemikuks ja näitama eeskuju, eeskätt meie vastutuse tõttu varasemate heitkoguste eest. Kui soovime 2050. aastaks heitkoguseid vähendada vähemalt 80 protsenti, peavad arenenud riigid tegema jõupingutusi ühise heitkoguste vähendamise nimel 25–40 protsendi võrra 2020. aastaks. Kui ka teised annavad samaväärse panuse, on EL valmis vähendama heitkoguseid 20 protsendi asemel 30 protsenti. Teiseks peavad arenenud riigid tunnistama, et kõigil on roll arengumaade abistamisel. Meie hinnangul vajavad arengumaad 2020. aastani lisaks veel umbes sada miljardit eurot aastas, et võidelda kliimamuutustega. Osa sellest rahast tuleb arengumaadelt endilt. Suurima panuse peaks andma CO2-turg, kui meil leidub julgust luua selline üleilmne süsteem.
Kuid osa rahast peavad arengumaadele andma arenenud riigid: 2020. aastaks umbes 22–50 miljardit eurot aastas. Peaaegu pool sellest summast kulub kohanemismeetmete toetamiseks eelkõige kõige haavatavamates ja vaesemates arengumaades. Olenevalt rahvusvaheliste koormuse jagamise arutelude tulemusest võiks ELi panus olla 10–30 protsenti (kuni 15 miljardit eurot aastas). Peame olema valmis tegema märkimisväärse panuse ning andma arengumaadele juba järgmisel aastal kiiresti n-ö stardiraha. Jään huviga ootama arutelu sel teemal ELi liidritega oktoobri lõpus toimuval kohtumisel.
Peame näitama, et oleme valmis sellel nädalal rääkima konkreetsetest summadest. Vastutasuks peavad vähemalt majanduslikult enam arenenud arengumaad palju selgemini välja ütlema, mida nad on rahvusvahelise kokkuleppe raames valmis süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks tegema. Arengumaad juba võtavad kasutusele kohaliku tasandi meetmeid, et piirata süsinikdioksiidi heitkoguseid, kuid nad peavad oma pingutusi suurendama – eelkõige majanduslikult enam arenenud arengumaad. Enesestmõistetavalt rõhutavad arengumaad, et rikaste riikide rahaline toetus heitkoguste vähendamiseks on nende leevendusmeetmete eeltingimus. Kuid arenenud riikidel ei ole midagi rahastada, kui arengumaad kokkulepet ei järgi.
Kopenhaageni kliimakonverentsini on vähem kui 80 päeva. Eelmisel kuul toimunud Bonni vahekohtumisel koostatud teksti kavand hõlmab 250 lehekülge: see on tõeline võimaluste rägastik lõputute lünkadega. Kui me lahendust ei leia, on oht, et sellest saab pikim ja kõige ulatuslikumate tagajärgedega enesetapukiri maailma ajaloos.
See nädal New Yorgis ja Pittsburghis tõotab olla pöördelise tähtsusega, kas või juba seetõttu, et selgub, millise panuse on maailma liidrid valmis andma. Valik on lihtne: kui ei lubata raha, ei sõlmita ka kokkulepet. Ent kui ei võeta kasutusele meetmeid, ei anta ka raha!
Kopenhaageni konverents on otsustav võimalus, et jõuda ühiselt heitkoguste piirmääradeni, mis hoiaksid globaalse soojenemise 2 ºC (3,6 ºF) piires. Võitlus peab algama sel nädalal New Yorgis.