Mart Luik: Euroopa eksinud poeg vajab üksmeelt

Mart Luik Foto: Igor Taro/SL Õhtuleht

Püüdsin Tallinnas toimuvat kriisi lahti seletada Euroopa teises servas oma sloveenlastest tuttavatele. Ei tulnud välja. Enamik vaatas mind mõistmatult: oli teil vaja ühe kuju pärast selline tüli üles kiskuda?

Ometi on nad võõraste kommunistide võimu all ka ise aastakümneid kannatanud ja väikerahvana on neil tugev empaatiavõime. Neil on isegi sarnane «viies kolonn», kuigi märksa väiksearvulisem, kodakondsuseta «jugoslaavlased». Kõigile sarnasustele vaatamata oli levinuim reaktsioon: te olete hullud.

Hüva, see väike riik ei sobi Euroopa meelsuse mõõtmiseks. Paljud sloveenlased võitlesid Tito partisaniliikumise ridades sakslaste, itaallaste ja horvaatia fašistide vastu. Sõja lõppedes tapsid partisanid kümneid tuhandeid horvaatia desertööre ja sloveenia kollaborante igasuguse kohtuta. 27. aprill on neil riiklik püha, mis tähistab saksa okupantide vastase liikumise asutamist.

Telefoniõiguse töö

Kuidas on ülejäänud Euroopaga? Paraku sama lugu, nad ei nõustu Laari ja Co ajaloo kontseptsiooniga. Meid võivad mõista soomlased, leedukad või poolakad, kes omal nahal Stalini «vabastamist» tunda on saanud. Ülejäänutele oli Nõukogude Liit võitjate poolel ja võitjate üle kohut ei mõisteta.

Euroopa vaatab nüüd nõutult oma eksinud poega, Eestit, ega suuda otsustada, mida peale hakata. Viimasel ajal Venemaaga niigi palju jamasid, nüüd veel selline ebamugav olukord. Pagana eestlased oma jonniga – realpoliitik ja südametunnistus jälle ühes toas luku taga!

Meile on ju võtmeküsimuseks, kas Euroopa meid ka sisuliselt toetab, et Venemaa loobuks majandussanktsioonidest. Üsna tõenäoliselt on need kaudsed ja see annab ELi pragmaatikutele aluse väita, et sekkumiseks pole nagu alust.

Kõige hullem ongi niinimetatud «telefoniõigus», mis viib lettidelt Atleedi juustu, raudteelt nafta ja peatab investeeringud. Mõned aastad tagasi Moskvas töötades võisin kogeda, et see on siiani ülimalt tõhus survemeetod.

Kreml aga saab sarnaselt saatkonna piiramisega kinnitada, et nad ei saa midagi ette võtta, see on altpoolt tulev initsiatiiv. Meie välisminister Urmas Paet peaks küll lõpetama selle süüdimatu jutu, et võimalikud sanktsioonid Eestit olulisel määral ei mõjuta ja keskenduma sellele, kuidas ikkagi ELi kilbina kasutada.

Soojad suhted Gruusiaga siin palju ei aita. Kui Venemaa pooledki ähvardustest ellu viib, jahtub meie majandus üsna kiiresti.

Oleme kõik nädala pead murdnud, mida siis teha. Ühisrinde peaks moodustama kõik, kellele Eesti tulevik korda läheb. Reformierakond peaks lõpetama Keskerakonna tümitamise ja vastupidi. Kui kriis tõesti ükskord läbi saab, madistage edasi.

Ennekõike peaks Savisaar rahustama oma valijaid. Keskerakonna telefonikõnedele ilmselt Moskvas veel vastatakse, seda tuleks kindlasti ära kasutada ja üritada juhtpartei Ühtse Venemaa kaudu hakata otsima konfliktile võimalikke lahendusi.

Kremlile lähedalseisvad Eestis tegutsevad transiidiärimehed võiksid siin abiks olla, sest sündmuste eskaleerumisel kaotavad nad kõvasti raha. Peaminister Andrus Ansipi valitsus peaks vist mõni aeg Moskvaga suhtlemisest hoiduma – palju solvanguid ja vähe asist.

Valitsuse energia kulub niigi ELi toetuse otsimisele. Eks Savisaar ja transiidimehed küsi midagi vastu ka ning see ei ole koonerdamise koht.

Venekeelset infovälja tuleb Eestis muuta. Pange tähele, mida asjalikud venekeelsed arvamusliidrid kurdavad – dialoogi pole. ETV juhti vaadatakse kui «kala akvaariumis», kui ta tahaks investeerida venekeelsesse kanalisse.

On küll venekeelne Postimees, aga lehti loevad venelased vähe, põhiliselt vaadatakse ikka telerit. On ka kommertskanal 3+, kuid see on puhas meelelahutus.

Nõnda olemegi jätnud oma venekeelse auditooriumi Moskva propaganda meelevalda ja ise veel imestame, kust tulevad need «Rossija!» karjuvad noorukid.

Kuuldavasti oli presidendi ümarlauas pakutud võimalusena lõpetada Vene telekanalite transleerimine. Tuleks leida võimalus radikaalseim Moskva kanal TV Tsentr kaablist välja lülitada.

See on Moskva linnapea Lužkovi kanal, mida kasutatakse kõige räpasemaks propagandaks, lastes eetrisse materjale, mille isegi Pervõi Kanal või Rossija ära põlgavad. Ühtlasi on ta üsna vähese vaadatavusega kanal, mille välja lülitamine palju nurinat ei tekita.

Siis võib juba PBK ja Ren TV sissetoojaga maha istuda ja neile selgeks teha, millised on mängureeglid ja kust jookseb lojaalsuse piir. See on Riiast juhitav äriprojekt, vaevalt nad turgu kaotada tahavad.

Peaministri vabandus

Kuidas alustada dialoogi sedavõrd polariseerunud olukorras? Peaminister võiks esimesel võimalusel käituda siiski riigimehelikult ja paluda vabandust kõigi eestimaalaste käest. Kindlasti eestlastelt, kellelt võeti turvatunne ja kes kahtlustavalt venelasi jälgivad, et millal nad jälle laamendama hakkavad. Venelaste ees, kelle hinge me sülitasime kuju öö varjus varga kombel ära vedades.

Veelgi olulisem on vabandust paluda Eestile lojaalsetelt venelastelt, kelle lapsed aastaid eestikeelses koolis või lasteaias käivad ja kes üleöö enda tahte vastaselt paariateks muutusid. Ka Venemaal töötavate ja elavate eestlaste ees, keda OMON ei kaitse. Ehk nad kõik andestavad.

Mart Luik töötas aastatel 2001–2005 Venemaal.