Eiki Berg: Killud, mis ei too õnne

Eiki Berg Foto: Postimees.ee

Juhtus see, mis ei oleks tohtinud juhtuda. Kioskid põlevad, autod on kummuli, akendest jalutatakse sisse-välja ja loosi läheb kõik, mis ripakil. Ei, need kaadrid pole Ida-Jeruusalemmast, Jakarta «hiinalinnast» ega aafrikapärasest Pariisist, vaid Tallinna südalinnast.

Selgub, et ürginimlik masside mäss ei sünnita vägivalda ainult ekvatoriaalsetes vihmametsades, vaid ka riigis, mida reklaamitakse uute innovaatiliste lahenduste tootjana. Mis tähtsust on mobiilsel parkimisel, kui turvalisuse huvides tasub auto üldse koju jätta? Milleks meile e-valitsus, kui täitevvõimu serverid ei ela küberrünnakut üle? Pigem tuleb arvestada sellega, et nüüd ja ka edaspidi on igas poes peidus tukk, mis teeb pauku ning kaitseb omaniku vara. Kõikjal on killud, mis sedapuhku õnne ei too.

Kild 1. Minevikku meenutades. 1980. aastate keskel toimus Tartus mitmeid noorterahutusi. Stsenaarium ikka üks ja sama. Tuldi Sõbramajast «linnaliini», et anda venkudele kere peale. Sest nii oli lahe. Spontaanselt ja stiihiliselt. Ei mingeid instruktsioone staažikatelt vabadusvõitlejatelt ega Ameerika Häälelt.

Eesti noored tundsid, et vene keel ja Nõukogude kord lihtsalt ahistavad neid. Ning elasid end välja vastasseisus miilitsa ja koertega. Kes lõpetas verise nina, 15-päevase aresti või koolist väljaviskamisega. Dialoogi sellest ei sündinud. Nõukogude kord jätkas oma repressioonidega, kuni läks hingusele.

Kild 2. Kel jõud, sel õigus. Mida ilmtingimata ei ole vaja jõuliselt demonstreerida. Aasta tagasi teatas peaminister Ansip, et temale ei ole olemas seda «teist poolt», kellega pronkssõduri teemal kõnelusi pidada. Veteranid, kodanikuühendused, noorteorganisatsioonid ei ole representatiivsed ega esinda siinse venekeelse elanikkonna häält.

Mis tahes situatsioonides kehtiv Pedro Almodovari üleskutse «räägi temaga» ei leidnud vastutulekut neilt, kes koostasid peaministri ajakava, järjestasid teemad ja sõnavõtud. Sõnum, mida Stenbocki maja kaudselt edastas, sisaldas üht: teid ja teie probleemi pole olemas.

Kild 3. Mees teab, mida mees teeb. Veebruaris sai Eesti rahvas peaministri suu läbi teada, et Eestil polegi piirilepingut Venemaaga tarvis. See rohkem nagu nende mure, kas saada viisavabalt läände või mitte.

Kui me täna seisame tõsiasja ees, et ükski piir ei pea täielikult ning potentsiaalseid üle piiri valguvaid kaabakaid on küllaga, siis kas poleks otstarbekas omada juriidiliselt reguleeritud piirijoont ja koostööd kahe riigi piirivalve vahel, mis tagaks paremini Eesti riigi iseseisvuse? Paraku on 22 540 häält piisav kapital, et peaminister võiks vajaduse korral deklareerida – meil pole ka diplomaatilisi suhteid Venemaaga vaja.

Kild 4. Meie-küsimus. Minu klassikaaslaste seas oli poisse-tüdrukuid, kes arvasid, et õpetaja peaks neid teietama, sest nad ei ole näotud tegelaskujud Pink Floydi filmist «The Wall». Vaid tärkavad isiksused, kes ootavad respekti ja tunnustust. President Ilves on väheseid poliitilisi figuure, kes räägib avalikult «meie-venelastest».

Aga seda on ilmselgelt vähe kõigi nende jaoks, kes on sündinud Eesti Vabariigis, on selle riigi kodanikud ning eeldavad pisut teistsugust kohtlemist kui need, kes olid seotud võõrvägede, repressiivorganitega ja töötasid otseselt Eesti iseseisvuse vastu. Küllap arvab nii mõnigi vene noor, et meie-tunne on ohus. Ja küsimus pole üldse selles, kas see tunne on õigustatud või mitte.

Kild 5. Identiteedi konflikt. Eestlaste-venelaste suhe on peegelpilt Eesti-Vene suhetest ja ka vastupidi. Olen seda juba varem välja öelnud, et mis tahes nägelused kahepoolsetes suhetes ka ei kerkiks, on need kõigest sümptomaatilised ning seotud ennekõike meie-tundega.

Eestlaste alalhoiuinstinkt väljendub usaldamatuses Venemaa vastu. Mis tahes üleskutse suhete parandamisele võrdub ühepoolsete järeleandmistega. Meie-tunde politiseerimisel muutub rahvus kehaks, mille üksiku tüki amputeerimine (loe: territooriumi loovutamine) on eksistentsiaalne probleem.

Selles kontekstis on pronkssõdur mädapaise, mis tuleks kirurgiliselt eemaldada. Meditsiiniliselt ei oleks sel juhul põhjust rääkida tervislikest eluviisidest, haiguste ennetamisest ega erinevatest ravimeetoditest, sest kõik taandub kirurgiale. Mis valutab, selle opereerime ära.

Kild 6. Teadlased reageerivad üle. Loomeinimestega võrreldes suudavad teadlased emotsioone paremini kontrollida. Poliitikutega võrreldes tuginevad teadlaste seisukohad faktidele. Ametnikega võrreldes on teadlastel avaram pilk ja suurem üldistusvõime. Ja ometi on teadlaste arvamus hüüdja hääleks kõrbeks.

Vaatamata sellele, et lugupeetud professorite pöördumine tuli hilja, ei olnud neilt ka keegi varem tõsiselt nõu ja soovitusi küsinud. Ja õigupoolest, milles siis küsimus, kui mõned veteranid 9. mail kogunevad ja avalikus kohas napsitavad.

Kild 7. Marodöörlus ja vandalism. Vägivallale ja röövimisele ei ole õigustust. Samas oleks naiivne arvata, et sõjas hukkunuid ei ole või et ekstaasis rahvas pudeleid ei loobi ning hoiab rusikad taskus.

Meie poliitiline kultuur võiks eeldada poliitilist osalust debattide ja valimiste kaudu. Me ei ole enam 1990. aastate alguses, kus venekeelsete hääl ei kostnud kodanike vähesuse tõttu. Konstitutsioonierakond, keda võiks ehk kõige rohkem seostada praeguste rahutustega, sai viimastel valimistel kokku 5462 häält. Just nii madal oli selle erakonna usaldusnivoo märtsis 2007.

Keskerakonnalt, kes napsas ära suurema osa rahulolematute häältest, oodanuks suuremat sekkumist rahutuste ärahoidmisel. «Ansip las praeb omas mahlas» pole just kõige riigimehelikum suhtumine. Seda enam, et asjalood muutusid pöördumatuks juba eelmise valitsuskoalitsiooni ajal.

Kild 8. Mäss ja ideoloogia. Nagu paar aastakümmet tagasi Tartus, nii ka praegu Tallinnas on mäss stiihiline. Mõni ideoloog ehk arvab, et karikas sai lihtsalt täis. Mitte-keegi olemisest. Vaevalt et hukkunud Dmitri nii arvas. Ja kas ta üldse teab, miks pidi ta surema. Et kaitsta üht puuslikku, nagu tema sõbrad seda tegid. Või demonstreerida oma vaprust akende purustamisel ja marodööritsemisel.

Kui paljud neist üldse annavad aru, et igasugusele aktsioonile järgneb kergesti reaktsioon, et vägivald sünnitab vägivalda, et sellises sõjas pole võitjaid?

Kild 9. Vaade väljast. Venemaa käitumises ei ole miskit üllatavat. Lähinaabrid lõunas ja põhjas näivad meie situatsiooni mõistvat. Üldist suhtumist väljendab ehk paremini Norra välisminister Støre, kes taunis Tallinnas vägivallatsemist ning kutsus pooli probleemi teineteist austades lahendama. Ärgem rohkemat lootkem.

USA on praegu seotud tavarelvastusleppega, mida Venemaa paistab ignoreerivat. ELi jaoks on esmatähtis energiadialoog Venemaaga. Aga olulised on veel ka Venemaa embargo lõpetamine Poola lihatoodetele ning uue partnerlus- ja koostööleppe sõlmimine Venemaaga. Kas meil võiks olla abi Gruusiast, jäägu igaühe enda otsustada.

Kild 10. Kes vastutavad? Meie kõik. Need, kes vandaalitsesid ja materiaalset kahju põhjustasid. Need, kes masse üles kihutasid. Need, kes lasid sündmustel nii kaugele areneda. Need, kes on integratsiooni teemat käsitlenud isevoolulise protsessina.

Need, kes käsitlevad venekeelset elanikkonda probleemina ja mitte lahendusena. Need, kes teenivad poliitilist kapitali ühiskonnas valitsevatest etnilistest pingetest. Need, kelle õnn seisneb teiste õnnetuses. Purukspekstud akende killud õnne ei too.