Valdur Mikita: Tiksuv semiootiline pomm

Valdur Mikita Foto: Postimees.ee

Pronksmehe-konflikti taga on peidus Venemaa viimaste aastate üks kõige meisterlikum infosõja strateegia mitte ainult Eestis, vaid võib-olla kogu Euroopas. Sellel aktsioonil on suured šansid jõuda infosõja strateegiaõpikuisse. Peale puhtalt geopoliitiliste huvide on selle taga ilmselt soov elegantsel viisil maailmale märku anda, millises riigis asub praegu poliitilisse eliiti kuuluv militaarintelligents.

Võimalik, et Venemaa eesmärgiks on olnud algusest peale pronksmehe teisaldamine, mitte selle kaitsmine. Pronksmehe äraviimine meie endi kätega on hoolikalt planeeritud strateegia loogiline kulminatsioon. Pronksmehe sümbolisse on hästi läbimõeldud manipulatsioonide tulemusena koondunud määratu semiootiline surve. Teiste sõnadega, pronksmehes tiksub semiootiline pomm.

Sildid külge

Lühikese ajaga on edukalt pronksmehe sümbolit eestlastele demoniseeritud ja vastassuunas venelastele heroiseeritud. Mass, kes tavaolukorras ei vali pooli ega võta mingisugust poliitilist seisukohta (nagu mina), on sunnitud sõjaolukorras seda paratamatult tegema.

Moskva mängib puhtalt eestlaste hagijainstinktile: nõristades sobival hetkel meie teadvusesse rahvuslik-ajaloolist vaenuretoorikat, tormab iga tõsine eestlane seda «jänest» kohe lärmakalt taga ajama.

Veel üsna hiljuti paiknes eestlaste identiteet minu mäletamist mööda Kalevipojas, nüüd on see nihkunud pronksmehe kujusse. Täpsemalt – teisaldatud pronksmehe kujusse.

Kahtlused osutusidki kontrollimisel tõeks. Inglisekeelsetes veebilehtedes esineb sõna Bronze Soldier juba sagedamini kui Kalevipoeg. Moskva on üliosavalt kombineerinud eestlaste sensitiivset ajaloomälu ja Eestis elavate lihtsate venelaste identiteedi nurgakivi – Suurt Isamaasõda. Kahe vastandliku märgipotentsiaali koondumine ühte sümbolisse on tänapäeva infosõja kõige võimsam relv. Pronkssõduri äraviimine võrdub seega paratamatult venelaste identiteedi äraviimisega. Eestlastele oleks üsna raske selgeks teha, et mõni iidne pühapaik tuleks teisaldada põhjusel, et sinna on planeeritud ehitada näiteks integratsiooni sihtasutus.

Identiteedi ründamisel on inimene paratamatult asetatud piiriolukorda. Identiteedi kaitsmine on kultuurimälus klassifitseeritav kangelasteona. Oletame, et keegi hullumeelne otsustab ennast protesti märgiks Toompea nõlval põlema panna.

Hiljem selgub, et «protestija sai ainult kergeid põletushaavu». Kuid «juhuslikult» oli keegi platsis ka amatöörkaameraga. Kaadrid põlevast inimkehast sööstavad taevakanalitesse ja nullistavad hetkega kogu Eesti aastatepikkuse diplomaatilise tööga saavutatud välispoliitilise renomee.

Eestist saab minutitega looduse (loe: demokraatia) häbiplekk, publiku jaoks aga lihtsalt üks james-bondilik dokumentaalvõte. Mitte keegi ei kuula sellises olukorras meie selgitusi ajaloost ega suveräänsusest. Lihtne on ära hoida tänavakaklusi. Kuid infosõja võtteplatsi üle ei ole mitte kellelgi piisavalt kontrolli. Infosõja strateegid teavad seda suurepäraselt.

Valus on vaadata, kuidas ekskavaatori hoovad on selles infosõjas mängitud tegelikult arukate inimeste kätte. Minu arvates on Eestil praegu läbi aegade üks parimaid valitsuskoalitsioone.

Nüüd aga on valitsus tahtmatult sooritamas semiootilist enesetappu. Välispoliitiliselt on valitsus ennast juba suuresti nurka mänginud, sisepoliitiliselt saadab iga liigutust vilekoor ja vigu vilistab, ennäe imet, Savisaar isiklikult. Poliitiku õudusunenägu!

Kes on sellise näitemängu hallid kardinalid? Kas me teinekord ise ei armasta kultiveerida absurdsevõitu kuvandit Moskvas istuvast poliitilisest ebakainest lumpenist, kes vahib Kremli puhvetis Tšeburaška-filme ja joriseb rämedaid karulaule. Selline seltskond äratab pigem kaastunnet ja on samuti kuvandi osa. Narr on väga vajalik tegelane, eriti kui kaamerad on sisse lülitatud.

Kuid ruumis, kus kaameraid ei ole, istub suurusjärgu võrra vägevam ajupotentsiaal, kui oskame siin Maarjamaal ehk ettegi kujutada. Oleksin tänulik, kui keegi ütleks, et kõik see on lihtsalt fantaasia vili, tegelikult on vaid inimeste kaks erinevat ajalookäsitlust…

Vene noored ajud

Veelgi suurem tänu langeks osaks inimesele, kes veenaks meid, et ei ole olemas sellist asja nagu noor vene militaarintelligents, mitte keegi Moskva meediastrateegidest ei ole õppinud maailma parimates ülikoolides ja oleks suisa naeruväärne, kui nad oleksid veel lugenud Derrida ja Lotmani töid!

Ei maksa unustada, et iga korralik füüsik tegi sõja ajal pommi. Mitte sellepärast, et füüsikud on loomu poolest verejanulised, vaid seepärast, et pommilaborites tehti parimat teadust, seal liikus suurim ajupotentsiaal ja suurim raha – ühesõnaga, selles oli väljakutset mõtlevale inimesele.

Pommi valmistamine, vastupidi üldlevinud arvamusele, on alati intelligentsele inimesele huvi pakkunud. Nüüd asubki üks selline geniaalne põrgumasin meie pealinna südames.

Esmalt oleks vaja eemaldada pronksmehest semiootiline sütik. Kuidas, selle peale mõtles juba Lennart Meri. Mõelgem hetkeks järele. Eesti rahva heroiline katse nügida kogu maailma silme all mööda oma kevadise pealinna tänavaid laetud lõhkekeha on ju tegelikult Kremli propagandamasina suurim unistus!

Üheainsa elementaarse meedianipiga saab panna selle põrgumasina plahvatama selsamal hetkel, kui kõik kaamerad on kangelasele suunatud. Mitte kunagi ei tohiks alahinnata oma vastaseid, eriti veel, kui sinu vastas on vene loov- või militaarintelligentsi valitud hallollus.

Nüüd on see hallollus, paraku, pronksmehe peas. Nagu saatuse iroonia seisab pronkssõdur Eesti Rahvusraamatukogu kõrval, kus peaks teadupärast asuma eesti rahva parimate poegade ajuollus. Ei saa jätta märkimata, et mängu ilu on täiesti olemas.

Ja lõpetuseks – mis annaks veel paremini edasi eestlase olemust kui nägemus hämarusse kaduvast pronksmeeste rivist, mille ees murumütsiga mehemürakas endale rahvusvärvides koodiga lakkamatult vastu rinda taob.