Merit Lage: Mida tähendab soov anda õpetajale vabamad käed?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20. aprilli SL Õhtulehes ütles haridusminister Tõnis Lukas, et õpetaja on pedagoogikas ja psühholoogias nii hästi ette valmistatud, et enne tutistamist proovib ta muid pedagoogilisi lahendusi ning et tutistamine pole lahendus, mida ta tahaks esile tuua.
Tõepoolest peaks õpetajate ettevalmistus ja täiendõpe võimaldama erinevaid probleemilahendamise strateegiad ja lähenemisi, sest nii saab õpetaja vastavalt oma isiksusele ja probleemi asetusele situatsiooni sekkuda. Tutistamine pole pedagoogiline lahendus, see on enda maksmapanemine lähtudes jõupositsioonilt.
Kool on ühiskonna osa ja ühiskonnas hindame me üksteise suhtes austavat käitumist ja suhtumist ning probleemide lahendamist nii, et säiliks inimväärikus.
Distsipliini tagavatele abinõudele viitab Eestis 1991. aastal ratifitseeritud ÜRO lapse õiguste konventsiooni 28. artikkel: osalisriigid rakendavad kõiki vajalikke abinõusid, et distsipliin koolis vastaks inimväärikusele ja oleks kooskõlas käesoleva konventsiooniga.
Tutistamine, sakutamine ega muud taolised kohtlemiseviisid ei põhine inimväärikuse tagamise põhimõttele. Karistusseadustik näeb ette karistuse teise inimese löömise eest.
Kuid kuidas mõista riigikogulase ja õppejõuna töötava Igor Gräzini sõnavõttu samas 20. aprilli artiklis: «Olen selle vastu, et õpilasi pekstaks, aga kui võimlemisõpetaja annab nurga taga suitsu tegevale 15-aastasele tattninale korra laksu vastu lõugu, on see äärmiselt pedagoogiline, õige, lõbus ja kasulik.»
Tekib küsimus, et mis on peksmise ja «laksu vastu lõugu» andmise vahe? Kes on «tattnina» ja millist suhtumist selle sõna semantiline väli näitab meie järeltulevasse põlvkonda? Mida õpib 15-aastane suitsetav nooruk, kui tema väärkäitumisse sekkutakse Gräzini näidatud «pedagoogiliste» võtete abil?
Kas ei ole nn füüsilise sekkumise taga soov leida keerulistele probleemidele lihtsaid ja kiireid lahendusi?
Need lahendused on äärmiselt lühinägelikud ning perspektiivis vastutustundetud. Kodanikuühiskond tunneb muret sellise suhtumise tagajärgede pärast.
Meie haridusminister räägib ka füüsilisest sekkumisest. Õpetaja poolne füüsiline sekkumine on mitmeti mõistetav ning kindlasti peab ütleja väga konkreetselt selgitama, mida ta selle all silmas peab.
Teise inimese löömine on eesti ühiskonnas seaduse (karistusseadustiku § 121) alusel lubamatu. Kuidas saab see siis karistusena või kasvatusmeetodina olla lubatud koolis.
Kui füüsilisest sekkumisest räägitakse kontekstis, kus last, noort inimest või ka täiskasvanut püütakse säästa vigastusi tekitamast endale ja teistele, siis on füüsiline sekkumine õnnetuse ärahoidmise eesmärgil õigustatud. Näiteks kaklejate lahutamine, lapse kõrvale tõmbamine autoteelt liiklusohtlikust olukorrast või mõnest teisest eluohtlikust situatsioonist.
Naabermaal Soomes, kus on maailma parim haridus, ei räägita hariduspoliitika tasandil õpetaja füüsilisest sekkumisest kasvatusprotsessi. Millises suunas juhitakse eesti kooli eeltoodud väljaütlemisi arvestades?
Meie koolides on tõepoolest probleemseid situatsioone ja antisotsiaalse käitumisega õpilasi. Paljud probleemid saavad alguse just lapse kodust.
Oluline on arendada sotsiaalsüsteemi, mis avastaks perekonnad, kus on vajakajäämisi laste kasvatamisega toimetulekul ning vanemlike oskuste osas juba väikelapse eas või siis, kui laps läheb lasteaeda.
Selliste juhtude jaoks peab rakenduma perekonna aitamiseks toimiv ja laiapõhjaline tugiteenustesüsteem ning informeeritud ja teadlik spetsialistide võrgustik, sh ka alushariduseõpetaja. Oluline on anda pedagoogidele teadmisi ja oskusi probleemi- ja konfliktsituatsioonide lahendamisstrateegiate osas.
Sellised teadmised-oskused aitavad pedagoogil otsustada, missugused metoodilised lähenemised on proportsioonis õpilase poolse teoga.
Õpetajate ettevalmistus sotsiaalse keskkonnaga toimetulemisel ja selle kujundamisel on võtmetähtsusega, sest pedagoogi kasutatud strateegiad kanduvad üle õpilastele ja pikkamööda kogu ühiskonda.