Repliik: Meie Leninid
21. aprill 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üheksakümnendate aastate algus tõi Eestile kauaoodatud vabaduse ning ühes sellega püüti lahti saada kõigest, mis vene aega meelde tuletas. Linnapildist ja vallakeskustest kadusid üleöö väärismetalli valatud Leninid, Stalinid ning teised punakangelased. Läks ka kõik kivine.
Punase aja kangelased koristati silme alt ära ja peideti laoplatsidele või kuskile pimedasse garaainurka. Hea oli, kui uus kohalik võim teadis, kuhu need tummad okupandid kupatati ja sellel pealtnäha väärtusetul kraamil veidigi silma peal hoidis.
Siiski tuleb täna tõdeda, et sellel meie ajaloo prügikastil polnud kaas päris tugevalt kinni. Näiteks Kohtla-Järve ja Jõhvi mitu tonni kaaluvaid pronks-Lenineid meil enam pole. Need vehiti sisse otse firma laoplatsilt, kus justnagu oli valve olemas.
Kes seda enam teab, kas need Leninid läksid üheksakümnendate aastate alguses õitsele puhkenud metalliäri altarile või parseldati mõnele välismaa kollektsionäärile. Ja ega see olegi enam tähtis. Täna oleme lihtsalt olukorra ees, kus ajaloomuuseum peab tikutulega neidsamu Lenineid, Stalineid ja teisi punategelasi taga otsima. Ikka selleks, et meil oleks, mida mäletada.