Marek Helm: Turvalisus – meie kõigi õigus ja kohustus

Marek Helm Foto: Postimees.ee

Ametisse astunud uus valitsus tahab oma koalitsioonilepingus kriminaalpoliitika arengusuundadele lisaks heaks kiita Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad kuni aastani 2015. Ühe vastutajana sisejulgeoleku arengute eest hindan kõnesoleva eesmärgi strateegilise mõõtme kaalu väga oluliseks.

Koalitsioonilepingus fikseeritu annab lootust, et riigi julgeoleku tagamise laias valdkonnas on välis- ja kaitsepoliitika kõrvale tõusmas kolmas oluline komponent ehk siseturvalisus.

See omakorda tõstab siseturvalisuse tagamisega tegelevate ametkondade motivatsiooni.

Arengukava

Siseministeerium on alustanud siseturvalisuse arengukava koostamist. Laiapõhjalise sisejulgeoleku strateegia kujundamise ettevalmistused on käinud viimased kolm aastat.

Pikk hoovõtt selle koostamiseks kinnitab tõsiasja, et turvalisus ja sellega seonduv on Eesti ühiskonnas veel lõpuni lahti mõtestamata.

Järjest rohkem hakatakse mõistma, et turvalisus ei seisne ainult õigusrikkumiste ja õnnetuste tagajärgede professionaalses likvideerimises, vaid ka, ja sageli ennekõike, nende ennetamises, riskide maandamises. Mis veelgi olulisem, juba pikemat aega kõneldakse asjatundjate ringkondades tugevast ja pehmest julgeolekust (hard and soft security).

Tugeva julgeoleku eest vastutavad sellised institutsioonid nagu kaitsevägi, politsei, piirivalve jne. Pehmet julgeolekut toodavad aga haridus- ja sotsiaalsüsteemid. Meie eesmärgiks on ühendada need kaks julgeolekupoolt ühiste eesmärkide, ühise tegevusstrateegia ja arengukava ning koostöövõrgustiku alusel.

See ei ole ühe ministeeriumi projekt, vaid ministeeriumide ja ametkondade protsess, kuhu kaasatakse ka kodanikuühiskonna organisatsioonid. Oleme teadvustamas tõsiasja, et selline lähenemine on mitte ainult loogilisem, vaid ka ühiskonnale märksa odavam.

Oma koostööpartneritega oleme lahti rääkinud ja ka kokku leppinud, mida turvalisuse all mõistame.

Kõigi kaasamine

Mõiste «siseturvalisus» tähistab kõigi sotsiaalsete subjektide kaasamisel loodud ühiskonna seisundit, kus inimestel on nende elukeskkonnas tagatud tegelik turvalisus, see tähendab, milles t e g u t s e d e s tunneb inimene ennast turvaliselt.

Seesugune siseturvalisus arvestab inimeste endi aktiivsusega, osalusega, sest passiivse turvalisuse puhul loodetakse üksnes jõustruktuuridele.

Meie ühistegevuse eesmärgiks on turvatunde viimine vastavusse tegeliku reaalselt kaitstud olemisega. Teisisõnu – tunduvalt ohtlikum on olukord, kui inimene tunneb ennast turvaliselt keskkonnas, kus tegelikult on suur oht sattuda liiklusõnnetusse või tänaval rünnaku ohvriks. Selline inimese ebaõige taju suurendab ohtu nii temale kui ka kaaskodanikele.

Sama oluline on ka eeldus, et see peab sündima meie kõikide kaasabil. Kohustusena saab tugeva turvalisuse tootmist ja kaitsmist käsitada küll üksnes õiguskaitseorganite ja pehme turvalisuse tootmist haridus- ja sotsiaalasutuste puhul.

Kõigi teiste suhtes peab see olema motiveeritud kodanikualgatuse, missioonitunde või inimeste suurenenud õiguskuulekuse kaudu.

Üksnes sellise laiapõhjalise lähenemise ja ühise tegutsemise korral võime loota, et väheneb tõenäosus sattuda ohuolukordadesse, suureneb valmisolek ohule reageerida ja efektiivsemalt likvideerida või leevendada kõigest hoolimata sündinud kahju.

Eesti on aastal 2013 turvaline riik, mis väljendub inimeste turvatunde suurenemises ja välismõjude tagajärjel hukkunud inimeste arvu vähenemises.

Ohtude ennetamine

Inimeste turvalisust toodetakse riiklikul ja kohalikul tasandil ning selle strateegiliseks lähtekohaks on ohtude ennetamine.

Välismõjude all mõistame liiklusõnnetusi, tulekahjusid ning kuritegevust, mille tagajärjel hukkub igal aastal ilmselgelt liiga palju inimesi.

Aastal 2005 hukkus 687, ning aastal 2006 veidi vähem, 455 inimest.

Siseturvalisuse strateegia koostamine tähendab seniste paradigmade muutmist. Selline protsess ei saa sündida ega areneda kabinetivaikuses.

Tööl on mõtet ainult siis, kui suudame kaasata võimalikult palju kõiki neid, kes tahavad aktiivselt osaleda arengukava koostamisel. Peame olema koostööaltid.

Me ei tohi käsitada ja lahendada asju kitsalt juhtumipõhiselt. Selline lähenemine oleks niigi napi ressursi pillamine. Meie vaade peab olema suunatud tulevikku, sest üksnes nii kujuneb mõistele «ennetus» ka reaalne sisu.

Just eespool kirjeldatud põhjustel oleme asunud välja töötama turvalisuse eri aspekte ja pooli ühendavat strateegiat.

Siseturvalisuse arengukava koostamisest ei tohi kõrvale jääda ükski õiguskorda tagav ametkond, ükski organisatsioon või ettevõte, kes soovib või peab õigeks Eesti turvalise tuleviku tagamisele kaasa aidata.