Tõnu Viik

FOTO: Postimees.ee

Ootamatud perspektiivid annavad teinekord hea võimaluse tekitada kontseptuaalseid nihkeid, tänu millele meie vaikivad iseenesestmõistetavused kõnelema hakkavad. Järgnev tekst ei ole tuleviku ennustamise katse, vaid utoopiline platvorm ühe sellise nihke jaoks.

Aastal 2157 kirjutab Ülemaailmse Hiina Rahvaste Vabariigi ühe Põhja-Euroopa rahvusprovintsi päevaleht Postimees oma arvamuse- ja kultuurilisa artiklis järgmist:

«Eesti keele ja kultuuri püsimajäämises ei kahtle enam keegi! Saatuse tahtel olid need eesti soost leidurid Jaak Aaviksoo ja Andrus Kivirähk, kellel õnnestus 21. sajandi esikümnetel formuleerida kultuurivalemid, mis rahvuskultuuride püsimajäämise teaduslikule alusele viisid.

Kõik algas sellest, kui Aaviksoo sõnastas ühe kohaliku poliitilise debati käigus valemi, mille abil oli võimalik välja arvutada, kui palju raha läheb vaja ühe rahvusvahelise tippülikooli loomiseks tolleaegsesse Eesti Vabariiki. Valem oli lihtne nagu kõik geniaalsed avastused: ta määratles struktuurid ja positsioonid, mille finantseerimine piisavate summadega tagab igal juhul nendel positsioonidel olevate inimeste teadustoodangu vastavuse kõige kõrgematele akadeemilistele mõõdikutele.

Kahekümnendate aastate keskel võttis teema üles 2011. aastal jumaliku ilmutuse osaliseks saanud katoliikliku preestri ja kultuuriteadlase, Eesti Ülikooli maausundiprofessori Andrus Kivirähki juhitud 36-liikmeline teadlastegrupp. Kümmekonna aastaga töötati sihtfinantseeritava teema käigus välja kultuurivalemid erinevate valdkondade jaoks. Nii lavakunsti, kirjanduse, kujutava kunsti kui ka keeleloome ja rahvusliku popkultuuri jaoks loodi neid valdkondi edendavad struktuurid ja määrati püstitatud ülesannete täitmiseks vajalikud rahavoogude suurused.

Eesti kultuuripühaklaste leer süüdistas teadlasi küll monetaarpositivistlikus reduktsionismis, kuid Kivirähki grupp jäi endale kindlaks. Rahavoogude astmed seati püstitatud eesmärgi järgi: ülemaailmset huvi ja tunnustust pälviv teatrikollektiiv, näiteks, vajab ühesugust struktuuri ja eelarvet, üle-eestilise tähtsusega kollektiiv aga hoopis teistsugust, ning linna ja valdkondliku huvi äratamiseks on tarvis hoopis kolmandat tüüpi struktuuri ja eelarvet.

Seni olid kultuuriasutused tootnud rahvusvaheliselt äramärgitavaid tulemusi ebajärjekindlalt ja stiihiliselt ning neid oli raske planeerida. Tänapäeva lehelugejale tundub kindlasti uskumatuna tolleaegne ebaratsionaalne kultuurikorraldus, kus rahvusvahelist tähelepanu äratab kord üks, kord teine kirjanik, kunstnik või teadlaste grupp, kusjuures enamik neist peaks tegutsema hoopis oma linna või maakonna tasandil. Sellist ressursside pillamist lubati endale olukorras, kus ei jätkunud raha ka ühe rahvusvahelise tegija piisavaks finantseerimiseks.

Tol vaesel ja kultuurivaenulikul ajal ringlesid vajaliku suurusjärguga rahavood ainult majanduses ja sõjatööstuses. Isegi Eesti kulutas oma väikese sõjamasina peale rohkem kui ülikoolidele, kuigi tolleaegne valitsus kujutas ennast ette rahuarmastava jõuna eesmärgi teenistuses, mida Eesti Vabariigi põhiseadus nimetas kui «eesti rahvuse ja kultuuri säilitamist läbi aegade». Aga nagu öeldud, polnud sel ajal mingisugust ratsionaalset arusaama kultuuri edendamisest, ka tänapäevane kultuuriloome mõõdikute maatriksskeem oli alles lapsekingades.

Kultuuri kandjaks peeti tol ajal ikka veel etniliste tunnustega indiviide ja mitte kultuuriloome tulemusi. Mõõdikute süsteemi puudumisel ei osatud kultuuri säilimist või hääbumist mõista teisiti kui eesti riikluse püsimist territooriumil, kus arvuliselt domineeriks etniline rahvusgrupp, mida võiks nii rassi- kui ka keeletunnuste järgi eestlasteks pidada. Räägiti ka eestikeelsete koolide säilitamise vajadustest ja mõne teatri ja näitusesaali riiklikust finantseerimisest, aga see oli ka kõik. Kultuuri säilimise vahend – riik – muutus omaette eesmärgiks. Tundus, et kui säilib Eesti riik, siis on ka eesti kultuuri olemasolu tagatud.

Laiem publik lakkas seda mõtteviisi uskumast kusagil 21. sajandi lõpus, kui sai selgeks, et Eesti Vabariigil ei õnnestu isegi vaatamata kümne miljoni Eesti krooni suurusele uusasunduspreemiale enam kohale meelitada rohkem etnilisi venelasi, kes tasakaalustaks aina suurenevat moslemite ja hiinlaste kogukonda.

Tegelikult hakkas hiinlaste arv Eestis kasvama alles pärast seda, kui Euroopa Liidu vanad tuumikriigid ja USA ennast ametlikult 2107. aastal moslemiriigiks kuulutasid, kuid Eesti jäi koos teiste Ida-Euroopa riikidega tänu NATO ja Hiina Rahvavabariigi sõlmitud leppele Moskva provintsikuberneri jurisdiktsiooni alla. Eesti rahvuslikud parteid olid kliimamuutustejärgsest migratsioonist alates rääkinud iidsest «slaavi-ugri» kultuurist, mille taasõitsemise nad lootsid ellu kutsuda. Ka teistes Ida-Euroopa riikides märgati pärast migratsioonilainet oma rahvuskultuuride ja vene kultuuri lähedust. Needsamad venelembelised Ida-Euroopa rahvuskultuurid ongi nüüd muutunud Hiina rikkamate ümberasujate eelistatuimateks elupaikadeks.

On laialt teada, millega need paigad inimesi meelitavad. Lisaks majanduslikule heaolule ja stabiilsusele kohtab seal vana euroopalikku hõngu – inimesed on äravaevatud, tusaste nägudega, otsekui valutaks neil kõht, kuigi tegelikult ei ole neil midagi viga. Nad on mornid, täpsed, enesekriitilised, iroonilised, sarkastilised, ja samas ilma huumorimeeleta. Nad loovad kõikvõimalikke regulatsioone asjade paremaks kulgemiseks ja täidavad neid regulatsioone piinliku täpsusega ka siis, kui neist asjaajamise juures enam mingit kasu ei ole, sest neil on teooria selle kohta, et reeglite täitmine on iseenesest hüve. See on lõõgastav ja raviv keskkond eelkõige neile, kes oma elurõõmu liigse töötegemisega kaotanud on. Tänu oma kõrgele tsiviliseeritusele (mis nende jaoks seisneb reeglite täitmises) on kohalikud külalistele täiesti ohutud.

Arvukatel hiina uusasunikel on Pekingis piisavad mõjuvõimu, et kallutada Pekingi välisministeeriumi maailmapoliitikat Eestile ja teistele Ida-Euroopa rahvusprovintsidele jätkuvalt soodsas suunas. Eestlased, nagu teised lääneriikide elanikud, said Hiina tõusmisest maailma juhtivaks jõuks aru alles post factum. Ka ühiskonnateadlastele tuli see šokina – nii nagu Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi lõpus. Üldlevinud liberaaldemokraatlik mütoloogia tundus olevat lõplik tõde kõigi asjade kohta, nii nagu suur filosoof Hegel seda kunagi oma «ajaloo lõpu» kontseptsioonis kirjeldas. Nii ei saadudki aru sellest lihtsast asjast, et turumajandus ei toimi mitte tänu demokraatiale, vaid tarbimismaaniale; et efektiivne tootmine ei vaja mitte niivõrd demokraatlikke protseduurireegleid, kuivõrd seaduslikku stabiilsust ja kultuurikeskkonda, kus inimeste elu õnnestumine on nende meelest seotud tarbimisvõimaluste ja nende rahuldamisega.

Hiina Rahvavabariigis loodi esimene ühiskonnamudel, mis sidus tarbimist soosiva ühiskonnakorralduse majandustegevust soosiva seadusandlusega, välistades korruptiivsuse ja vastutustundetuse, mis demokraatlike protseduuridega paratamatult kaasas käib. Loomulikult ei ole tarbimist soosiv ühiskonnakorraldus võimalik ilma inimõiguste, omandikaitse ja muu sääraseta (esmajoones tuleb turgutada inimese kogumisinstinkte), aga lõpliku vastutuse veeretamine halbade seaduste, valimisperioodide või ebamääraselt formuleeritud volituste taha on mõttetuteks takistuseks elu edendamisel. Nii rääkisidki lääne analüütikud Hiina riigi demokraatlikest reformidest ja ei pannud tähele, kuidas Hiina stabiilne ja samas ülikiire majanduskasv lõi aluse rahvusvahelise elu täielikuks ümberkorraldamiseks.

Hiina majanduse kogukäive ületas 21. sajandi seitsmekümnendatel aastatel kogu ülejäänud maailma majandust kakskümmend korda. Selle koha peal tegi Hiina tollane valitsus geniaalse sammu: tekkinud ressurssi ei suunatud mitte sõjatööstusesse, nagu on see kombeks lääne kultuurides, vaid rahvusvaheliste tippülikoolide loomisesse vastavalt Aaviksoo mudelile. Nüüd, nagu teada, on Hiina ülikoolid tänu oma ahvatlevatele tingimustele olnud juba ligi sajandi maailma kõige võimekamate õpetlaste sihtkohaks, võttes aastas vastu ligi 10 000 uut teadlast ja 200 000 üliõpilast kõigist maailmajagudest. Hiina keelest sai kõigepealt rahvusvaheline teaduskeel ning hiljem ka rahvusvaheline suhtluskeel.

Sõjatööstusele hakati rõhku panema alles pärast seda, kui kogu maailma arvestatav teaduspotentsiaal oli kogunenud Hiina Rahvavabariiki. Loodi relvastus, mis ei olnudki niivõrd kulukas, kuid mis oli tänu oma tehnoloogilisele paremusele piisav, et USA kuulsa presidendi George Bushi ennetava rünnaku strateegiat kasutades kehtestada 2127. aastal Ülemaailmne Hiina Rahvaste Vabariik ning viia järgmistel aastatel ilma suurema verevalamiseta ellu kõigi rahu ohustavate jõudude desarmeerimine.

Järgnenud on siiani kestev rahvuskultuuride õitseng kõikides maailmajagudes. Kivirähki grupi kultuurivalemeid arvestatakse kõigis rahvusprovintsides, mis on kas kohaliku, üleprovintsilise või isegi ülemaailmse kaitse all, nagu näiteks Eesti kultuur. Kultuuri säilimine ei sõltu enam sellest, kas etnilised eestlased viitsivad suures tarbimistuhinas lapsi teha, vaid sellest, kas mõõdikutele vastavad kultuuritooted on esitatud kultuuriministeeriumile kinnitamiseks või mitte. Osa neist toodetest, näiteks kirjandus ja teater, peavad olema eestikeelsed, kuid kõik inimesed üle maailma võivad kandideerida toetusrahale nende tootmiseks. 2157. aastal andis Pekingi kultuuriministeeriumi Eesti kultuuri osakond välja 350 eestikeelset luulekogu ja 100 tänapäevaelu vastuolusid käsitlevat uudisromaani.»

Tõnu Viik on TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi filosoofiaprofessor