Economist: Eesti vajab terasemat valitsust

Foto: Repro

Edulood Ida-Euroopast on haruldased, sestap on nad väga oodatud. Arvatavasti sellepärast kajastataksegi Eestit tavaliselt heast küljest – ja sellepärast olid ka pühapäeval, 3. märtsil toimunud valimised korraga nii olulised kui ka muret tekitavad.

1990. aastatel oli lihtne väita, et majandusreformid on endises kommunistlikus maailmas toonud kaasa katastroofilisi tagajärgi. Eks paisanud ju «Washingtoni konsensus», st rahanduse stabiliseerimine, erastamine ja hinnareform paljud inimesed vaesusse, rikastades vaid ärikaid?

Aga Eesti näitas samal ajal, et mõistliku rahanduspoliitika, kiire erastamise ja vabakaubandusega võib saavutada päris häid tulemusi. Majandus on kasvanud peadpööritava kiirusega, 11 protsenti aastas, tööpuudust peaaegu ei ole.

Samuti oli lihtne väita, et postkommunistlikud riigid takerduvad lootusetult valitsemisaparaadi reformimisel. Kui moodne maailm astus digiajastusse, siis Ida-Euroopas võis näha kummitempleid, kirjutusmasinaid, kopeerimispabereid, telekseid ja pikki, nii pikki järjekordi.

Eesti paistis siingi silma. Eesti võib lausa väita, et leiutas e-valitsuse, mis võimaldab kodanikel valitsusega suhelda interneti vahendusel just siis, kui inimesed seda tahavad. Pühapäevased valimised olid Eestis järjekorras juba teised, kui valijad said oma hääle anda interneti kaudu. Internet on Eestis nii tihedalt igapäevaellu põimunud, et mis tahes maalt pärit külastajad peavad seda imetlusväärseks ja ahvatlevaks.

Eesti on näidanud ka seda, et väike ekskommunistlik riik võib astuda Venemaa vastu ja ellu jääda. See tundus närva lootusena 1990. aastatel, mil Venemaa väed keeldusid maalt lahkumast ja Eestile avaldati tugevat rahvusvahelist survet anda vene keelele ametliku keele staatus ning automaatselt kodakondsus kõigile, kes olid Nõukogude okupatsiooni ajal maale saabunud.

Umbes kolmandik Eesti elanikkonnast koosnes just sellistest migrantidest ja nende järeltulijatest, kes Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel nüüd Eestis elasid.

Eesti kindlad seisukohad avaldasid mõju. Enamik mittekodanikest on vähemalt mingil määral eesti keele selgeks õppinud, kolmandik neist isegi nii hästi, et on saanud kodakondsuse. Sünged ettekuulutused etnilistest kokkupõrgetest on osutunud alusetuks.

Niisiis tundub Eesti olevat palju turvalisem ja õitsvam kui kunagi varem. Ometi pole Eesti sõbrad ja paljud kodanikud sugugi rahul. Poliitikas valitseb ränk segadus. Maal, mille avalik sektor paistis omal ajal silma aususe poolest, kasvab korruptsioon ning kuulus uuendusmeelsus nüristub iga nädalaga.

Reformid on enamikus valdkondades toppama jäänud, tööturu tingimused ahistavad paljusid ettevõtteid. Üllataval kombel impordivad mõned ehitusettevõtted töölisi isegi Soomest: need on küll kallid, aga heade oskustega ja vastutustundlikud. Riiklik haridussüsteem on kivistunud, eraharidus nõrk ja kesise kvaliteediga.

Kõige eelneva valguses ei olnud eelmine valitsus mitte lihtsalt tuim, vaid vahel isegi rumal. Rõõmsameelne, aga mitte eriti muljetavaldav Andrus Ansip suutis linnapeast peaministriks tõusnuna üles puhuda pinged nii kohalike venelaste kui ka Kremliga, asudes võitlema Nõukogude ajastust pärit sõjamonumendi vastu.

Niinimetatud pronkssõdur on paljude eestlaste meelest okupatsiooni talumatu relikt. Kuid paljud kohalikud venelased peavad seda au sees ja peaminister Ansipi ootamatu soov mälestusmärk kiiresti Tallinna südamest eemaldada jätab küünilise ning vastutustundetu mulje.

Siiski on Ansip populaarne mees. Tema juhitud Reformierakonnal läks valimistel väga hästi, nüüd on nende päralt parlamendi 101 kohast 31 (varem 19). Vabaturupooldajatest opositsioonierakond ühtlase tulumaksu guru Mart Laari juhtimisel pidi valimistulemustes pettuma.

Ainuke helge laik on Eesti president – Rootsis sündinud ja Ameerikas hariduse saanud poliitika suurkuju Toomas Hendrik Ilves. Hiljuti pani ta pronkssõduri seadusele veto, lükates sel moel teema valimiskampaaniast välja.

Eesti iseseisvuspäeva pidustustel peetud kõnes taunis ta korruptsiooni, enesega rahulolu ja takerdunud reforme ning ründas ükskõiksust, kalkust ligimese suhtes, upsakust ja kaaskodanikega mittearvestamist. Ta ütles, et Eesti tegelik vaenlane peitub kodumaal ja eestlastes endas, mitte välismaistes ülbitsejates.

Andrus Ansip peab nüüd otsustama, kas liikuda edasi oma senise koalitsiooniparteri, patriarhiliku Edgar Savisaarega, keda Eesti konservatiivid kujutavad sõbralike suhete pärast Venemaaga mustades värvides. Kuid nii või teisiti näitasid valimised, et kõigis endistes kommunistlikes maades Läänemerest Musta mereni puudub reformialdis valitsus – ning paraku pole ka Eesti enam selles osas erand.

Artikli originaal ilmus nädalakirja

The Economist veebiväljaandes

Tõlkinud Marek Laane

Mida arvate Economisti antud hinnangutest?

Leev Kuum
Eesti konjunktuuriinstituudi juhtiv teadur

Economisti artikkel on huvitav, üldiselt ka õige, kuid liialt must-valge. Minu jaoks oli sõnum selles, et Eesti on reformide osas (mitte arengu mõttes) toppama jäänud ning valimise tulemused ei näita, et rahvas toetaks reformide jätkamist.

Isiklikult ma seda meelt ei ole.

Riiki permanentselt reformida ei saa, stabiilsus on ka väärtus, paljude jaoks kas või juba sellepärast, et reformid suurendavad ebavõrdsust. Viimasel paaril aastal pärast Eesti liitumist ELiga on reforme tõesti vähe olnud, kuid majandusareng on olnud väga kiire. Me võime seda perioodi nimetada varem tehtud reformidelt kasumi võtmiseks.

Nüüd on olukord muutumas, senise odava riigi ja odava tööjõu mudel hakkab ammenduma. Nüüd vajame uusi reforme ja teame ka paremini, milliseid reforme vajame. Nende ühisnimetaja on teadmistepõhine ühiskond ning reformi objektideks haridus, teadus, tervishoid, viimasega koos ka eluiga ja innovatsioon.

Hardo Pajula
SEB Ühispanga analüütik

Artikkel käsitleb mitmeid olulisi teemasid: reformiväsimus, ajale jalgu jääv haridussüsteem, suhted vene vähemusega jne.

Eesti elanike meelelaadi on viimasel kolmel-neljal aastal vast kõige enam vorminud suhteliselt järsku süllesadanud jõukus. Valitsuse roll on praeguses majandustõusus olnud siiski teisejärguline, peamised mõjurid on olnud maailma majanduse viimase 30 aasta kiireim kasvuperiood ja väga kiiresti väga madalale langenud intressimäärad. Pikas perspektiivis on valitsuse rolli maa arengu kujundamisel seevastu raske ülehinnata.

Lõppude lõpuks on majanduslikuks põhiküsimuseks oma koha leidmine rahvusvahelises tööjaotuses. Kasvava rikkuse taustal paratamatult tõusvate tööjõukulude tingimustes on seetõttu võtmeprobleemiks nihe suurema teadmistemahukusega eksporttoodangu suunas. See haakub aga juba otseselt eelnimetatud haridussüsteemi nigela olukorraga, millele artikkel õigustatult tähelepanu juhtis.

Heido Vitsur
majandusministri nõunik

Artikkel on üles ehitatud ekslikule ettekujutusele, nagu oleks Eesti majanduspoliitika läbinud sõltuvalt peaministrist või valitsusest olulisi muutusi. Ka nostalgiline tagasivaade meie algusaastate reformide tulevärgile pole asjakohane, kuid mõne seisukohaga tuleb nõustuda.

Esiteks sellega, et ei ole tark alahinnata Venemaa ja tema taga asuvate riikide potentsiaali Eestile, ehitada sisepoliitilise edu saavutamine vaenlase kuju loomisele ja mängida maha see suur majandusruum, kus me tõepoolest konkurentsivõimelised oleme.

Ka ei ole raske nõustuda seisukohaga, et meie erasektor on nõrk ja madala tasemega, sest oleme tõepoolest alltöövõtjad, mitte uue loojad. Kuid loovuse, innavatsiooni puudumises ei ole meil niivõrd süüdi riiklik haridussüsteem, vaid usk, et turg ise toob innovatsiooni ja uue loomise Eestisse.

Loomisvõimeline on üksnes terve ja sidus ühiskond, mida meil vastavalt inimarengu aruandele ei ole ja mille tekkimiseks pole eeldusi loodud.

Taavi Rõivas
peaministri nõunik

Valimised võitnud Reformierakond nimetas nende valimiste põhiküsimuseks elanike elatustaseme tõusu ning sai tugeva toetuse oma programmi elluviimiseks. Kui eestlastele on tulumaksu vähenemine või vanemahüvitis juba muutunud iseenesestmõistetavateks hüvedeks, siis mitmed riigid vaatavad meie poole kadeduse ja aukartusega ning mitmete riikide juhtivad ajakirjandusväljaanded seavad Eestit oma kodumaale eeskujuks.

Me pole küll veel kõige jõukamad ega kõige rahulolevamad, kuid kõik on aru saanud, et liigume selles suunas väga suure kiirusega. Samuti luuakse Eestis jätkuvalt üha uusi e-teenuseid ning täiustatakse olemasolevaid.

Meile on enesestmõistetav, et näiteks politsei ei vaja inimese juhtimisõiguse ja eelnevate rikkumiste ning auto omandi, kindlustatuse ja tehtud ülevaatuse väljaselgitamiseks rohkemat kui vaid isikut tõendavat dokumenti ja autonumbrit. Mõni uus e-teenus ei ole enam mingi erakordne uudis – see on loomulik areng.

Suure ülejäägiga eelarve ning Euroopa Liidu väikseim välisvõlg laovad koos liberaalse majanduspoliitikaga väga hea vundamendi majandusedu jätkumisele. Töö käib selles suunas, et Eesti püsiks majandusvabaduse indeksite tipus veel pikka aega.

Valimised võitnud erakonna majandusteesid loetlevad 18 sammu, mis suurendavad Eesti majanduse konkurentsivõimet veelgi. Osa neist – näiteks ettevõtte asutamine kahe tunni jooksul – on praeguseks juba ellu viidud.

Üheks võtmeküsimuseks on Eesti majanduse muutumine pigem ajude- kui tootmisepõhiseks – selleks on vaja jõuliselt suurendada teadus- ja arendustegevuse kulutusi ning tõsta doktoriõppe läbijate hulka.

On kaheldav, kas 15 aastat tagasi uskus üldse keegi sellesse, et 2007. aastaks on Eesti elatustasemelt möödunud nii Ungarist, Portugalist kui ka Maltast. Mis seal salata, ka praegu on kõhklejaid. Valimised näitasid, et optimistide arv on siiski tunduvalt suurem.