Ilmar Tomusk

FOTO: Postimees.ee

Pealkirjas esitatud üleskutse on ajendatud murest meie pealinna üha enam võõrkeelestuva välisilme pärast. Ning igati sobilik ka seetõttu, et 14. märtsil tähistame emakeelepäeva.

Vahetult pärast taasiseseisvumist tundus ainumõeldav, et Eestimaa välisilme peab olema eestikeelne, kuigi toonane keeleseadus lubas avalikus teabes ka vene keelt kasutada. Kui kakskeelsed poe- ja asutusesildid kadusid koos nimekandjaga, siis tänavasiltidelt venekeelsete kirjade kaotamine oli lausa üldrahvalik üritus: kus uusi silte ei oldud jõutud veel üles panna, seal tõmmati venekeelsele kirjale paks värvikord peale.

Arvata võib, et selles töös oli linnaametnikel palju vabatahtlikke abilisi. Seepärast tundub kummaline, et nüüd, kui kohanimeseaduse kohaselt on lubatud ainult eestikeelsed tänavanimesildid, tuli keeleinspektsioonil veel möödunud aastalgi kakskeelsetele tänavasiltidele tähelepanu pöörata nii Tallinnas kui ka teistes omavalitsustes.

Enamasti on omavalitsused meie ettekirjutustes ja märgukirjades esile toodud puudused õigeaegselt kõrvaldanud, tänades tähelepanu juhtimise eest. Mõni omavalitsus on meie ettekirjutusi täitnud ägeda vastuvaidlemise saatel, loetledes hulgaliselt põhjusi, miks nad seda teha ei saa ja miks keeleinspektor peaks oma nõude esitama otse kakskeelse sildi valdajale, juhul kui silt juhtus olema eravalduses oleva hoone või aia peal. Mõni omavalitsus ei ole aga meie kirjale üldse reageerinud ning seetõttu on nõukogudeaegsete kakskeelsete siltide vahetamine läinud üpriski visalt.

2006. aasta novembris käisid keeleinspektorid Kuressaares ning avastasid sealgi rea silte, kus eestikeelsele tänavanimele lisaks ka kirillitsas kirjutatud nimi. Teele läks märgukiri linnavalitsusele, milles palusime asendada keeleseaduse ja kohanimeseadusega vastuolus olevad sildid eestikeelsetega.

Vastus saabus väikese hilinemisega, kuid selle kohale jõudes selgus, et linnavalitsus oli lisaks keeleinspektsiooni kirjas nimetatud tänavatele üle kontrollinud kogu linna haldusterritooriumi ning tellinud enam kui sada uut eestikeelset silti, mis märtsikuu jooksul ka paika pannakse.

Hüüdjaks hääleks kõrbes ei jäänud ka Tartu linnavalitsusele saadetud märgukiri. Sealne linnavalitsus lubas kakskeelse sildi kohe välja vahetada ning kutsus Tartu Linnalehes (26. jaanuaril 2007 kirjutas sellest Jüri Leesment) kodanikke üles teavitama linnavalitsust, kui keegi kuskil mõnd kakskeelset silti märkab.

Kuid on veel kümneid ja kümneid omavalitsusi, kuhu keeleinspektorid ei ole jõudnud. Ajakirjanduses on viidatud, et kakskeelseid tänavasilte on nähtud ka Pärnus ja Haapsalus ning isegi Kärdlas ja Põltsamaal, kus vene keelt kõnelevate inimeste osakaal on nullilähedane. Linnad ja vallad peaksid selle eest ise hoolitsema, et kakskeelne nõukogude pärand meie tänavatelt kaoks.

Selleks ei ole vaja oodata keeleinspektori ettekirjutust, sest kohanimeseaduse järgi vastutab oma territooriumile paigutatud tänavasiltide eest kohalik omavalitsus.

Meie käest on ka küsitud, kas Noarootsis või Vormsil üles pandud eesti- ja rootsikeelsed kohanimeviidad on seadusega vastuolus. Tänavasildid peavad siingi ainult eestikeelsed olema, kuid kohanimeseadus lubab aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel panna küladele või muudele asustusüksustele ka võõrkeelse rööpnime.

Näiteks on Noarootsis lisaks eestikeelsetele nimedele Pürksi, Saare, Riguldi teeviitadele kantud rootsikeelsed rööpnimed Birkas, Lyckholm, Rickul. Need viidad on seadusega kooskõlas ning nende asendamiseks eestikeelsetega pole mingit vajadust. Rööpnime võtmise võimalust pakkus kohanimenõukogu ka Peipsi-äärsetele vene põlisvähemusega asustatud valdadele Raja/Rajuša, Alajõe/Olešnitsõ, mille need aga kasutamata jätsid.

Ka Ida-Virumaal on rida omavalitsusi, kus enamik elanikke on venekeelsed, kuid et need ei ole venelaste põlised asualad, siis neis paigus ei ole käibel ka ajaloolisi venekeelseid kohanimesid ning seal peavad kõik kohanimesildid olema ainult eestikeelsed.

On arusaadav, et vanade siltide väljavahetamine uute vastu on kallis ja aeganõudev töö, kuid kakskeelsed nõukogudeaegsed sildid hoonetel ning aedadel on vastuolus nii seadustega kui ka valdava osa eestlaste ootustega.

Mitte ainult tänavasildid

Meie riigi keelelist nägu ei kujunda ainult tänavasildid. Kuid kuidas teha Eesti nägu eestikeelseks, kui eestlased nii väga võõrkeelseid firmanimesid armastavad. Kaupluste ja meelelahutusasutuste siltidele on sugenenud esikohale ingliskeelsed nimed, moepärast mõnikord ka eestikeelne tõlge kuskil all paremas nurgas.

Äriseadustik ütleb, et ärinimi kirjutatakse eesti-ladina tähestikus, esitamata seejuures nimede keelsuse suhtes mingeid nõudeid. See annab võimaluse kirjutada nii eestikeelseid, segakeelseid kui ka võõrkeelseid nimesid.

Eestit külastavad välismaalased aga küsivad – kui te olete eestlased, miks teil siis kõik ärinimed võõrkeelsed on? Kuidas vastata? Ettevõtjad näikse uskuvat, et mida võõrkeelsem ja keerukam nimi, seda edukam äri, seda rohkem ostujõulisi välisturiste.

Kas inglise või inglise-eesti või vene-inglise või vene-eesti segakeelne nimi teeb ettevõtte kuidagiviisi atraktiivsemaks? Kas ütleme, nagu mitmed ettevõtjad meile on kinnitanud, et eesti keel ei müü. Ma ei usu, et see nii on. Ka välisturistid tulevad meie juurde otsima seda, mis on erinev, mitte seda, mis on samasugune nagu igas teises Euroopa linnas.

Tundub siiski, et suur osa eestlasi ei jaga ärimeeste nimemaitset, sest keeleinspektsiooni on saabunud hulgaliselt kaebusi, milles väljendatakse pahameelt siltidel laiutava inglise keele pärast. Ilmselt on Tallinna kesklinnas võõrkeelsete nimede kontsentratsioon saavutanud sellise taseme, et see hakkab ületama linnakodanike vastuvõtuvõimet.

Ja mitte ainult tavakodanike oma. Juba on saabunud esimesed teated selle kohta, et Tallinna linnavalitsuse ettevõtlusamet ei ole luba andnud võõrkeelset ärisilti üles riputada, vaid on soovitanud see enne keeleinspektsiooniga kooskõlastada.

See on hea märk, sest varem on seesama amet meie pöördumistele vastanud, et reklaami, sealhulgas ärisiltide keelekasutus ei kuulu nende pädevusse: kui nimi on äriregistrisse kantud, siis ettevõtlusametil ei ole vastuväiteid selle nime kasutamise suhtes avalikel siltidel.

Ja nii helistabki meile ettevõtja, kes ei saa kuidagi aru, miks tema ei või üles panna oma ütlemata peent silti, millel esikohal väga elegantselt hõbedases kirjas sõna boutique, kui samal tänavajupil on tosina jagu boutique’e juba olemas. On salong-boutique, hotell-boutique, küüne boutique, padja boutique, moe-boutique, kunsti boutique.

Meie selgitustele, et boutique on eesti keeles kasutusel tsitaatsõnana ning seda ei sobi eesti omasõnaga kokku kirjutada, pakkus tarmukas ettevõtja, et ta kirjutab siis sildile boutique’i asemel buduaar – see sõna on ju ometi eesti keeles olemas, pealegi tundub sama peen.

Kindlasti võib leida etümoloogilise seose ka sõnade boutique ja putka vahel. Vene-prantsuse sõnaraamatus on boutique’i esimeseks vasteks meilegi tuttav лавка. Aga Otepääl on ärikataloogi andmeil Anni BUTIIK.

Kujundame ärinime hea kombe

Äriseadustik ütleb, et ärinimi ei või olla vastuolus heade kommetega. Tavaliselt mõistetakse seda nii, et ärinimi ei tohi sisaldada ebasündsaid või halvakõlalisi väljendeid. Kuid vahest tasuks meil kujundada hea komme, et Eestis pannakse firmadele eesti nimed.

Kui on valida eestikeelse ja ingliskeelse nime vahel, siis valime eestikeelse. Ja kui on valida inetu ja eestikeelse nime vahel, siis valime eestikeelse. Ja kui on valida eestikeelse ja arusaamatus keeles kirjutatud nime vahel, siis valime eestikeelse.

Hea komme ei ole midagi sellist, mida seadus või riiklik järelevalve meile ette kirjutab, ettevõttenimede hea kombe saame ise kujundada. Kujundame siis selle, eelistades eestimaise toidu kõrval ka eestikeelseid nimesid.

Keskendume oma identiteedile

Kuna meie lähimineviku suurim eesmärk – NATO ja Euroopa Liidu liikmelsus – on saavutatud, tuleks meil edaspidi keskenduda just oma identiteedi ning omapära säilitamisele.

Eesti riigi ja rahva eesmärk pole ju sulandumine teiste rahvaste hulka, vaid oma rahvusliku, kultuurilise ja keelelise identiteedi säilitamine. Seda kinnitab ka praegu menetluses olev põhiseaduse preambuli täiendamine.

Loomulikult ei seisne meie identiteedi kujundamine ainult nimesiltide vahetamises. See algab Eesti põhiseadusesse kirjutatud riigi olemise mõttest, aga ka riikliku õppekava üldeesmärkide sõnastamisest, isamaalisest kasvatusest ning keelehoiakute kujundamisest koolis ning lõpeb igaühe enesemääratlusega.

Nähes aga silme ees alati ja igal pool märke sellest, et tahame olla need, kes me ei ole, tekib küsimus, kes me siis tegelikult oleme.