Rando Värnik

FOTO: Postimees.ee

Enne valimisi on palju kõneaineks olnud Eesti majanduskasv. Kui analüüsida afišeeritud majanduskasvu Eestis, selgub, et see polegi ehk sisuline.

Viimastel aastatel järjest süvenev tööjõu kättesaadavuse probleem on kujundanud riigist torni, mille alumine osa on liikuma hakanud ning kohe võib kogu torn kokku variseda.

Erinevad vajadused

Tööjõu vajadust eri majandussektorites jälgides ning seda sobivate oskustega tööjõu pakkumisega võrreldes selgub, et tööliste oskused ja sellega seotud lõpptoodangu kvaliteet ei vasta enam ammu tänapäeva konkurentsitingimustele. Tulemuseks on tarbija-tellija heaolu vähenemine, teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi langus, teenuse osutamise tähtaegade pikenemine, kunstliku pakkumise tekitamine jne.

Ettevõtete vajadus kvalifitseeritud tööliste järele on erinev. Näiteks on ehitusbuumi tõttu hüppeliselt kasvanud vajadus ehitajate järele ning on kujunenud olukord, kus paraku ehitab see, kes oskab kellut käes hoida või saega just näppu ei lõika.

Milles on siis probleem? Tänu tootmistegurite vabamale liikumisele, mida on soodustanud Euroopa Liiduga ühinemine, on meil kujunenud surve palgakasvule. Palgakasv aga ei tulene mitte niivõrd tööjõu tootlikkusest, kuivõrd tööjõu liikumisest tootlikumatesse regioonidesse ja ettevõtte võimalusest odavat laenuraha kasutada.

Tööjõu madal tootlikkus ongi Eesti tegelik probleem. Kindlasti ei saa väita, et meie inimene teeb vähe tööd. Pigem teistes riikides osatakse tööd teha tõhusamalt ja oskuslikumalt ressursse kasutades.

Ainult üksikutest headest lepingutest tingitud soodne turupositsioon võimaldab paljudel Eesti ettevõtetel käivet saada ja end majandada. Ent selline heaolu majanduses ei pruugi kesta kaua, soodne turupositsioon võib muutuda ning ebasoodsa turukonjunktuuri korral võib ettevõte oma tegevuse lõpetada pankrotiga.

Kui lähtuda praegusest olukorrast, kus lisandväärtus ettevõttes kujuneb üksnes soodsast lepingust ja ettevõttes ei peeta oluliseks tööjõu tootlikkust, ei tulene palgakasv tekitatud väärtusest töö kaudu, vaid ainult konjunktuurist turul. Töölise palk peab olema seotud selle töötaja toodetud lisandväärtusega ettevõttele.

Näiteks kui töötaja toodab lisandväärtust 14 000 krooni kuus, on tema tööpanus ettevõttesse vähemalt 14 000 krooni, mis on aluseks tema palga arvestamisel.

Praegu pööratakse ettevõtetes tööjõu tootlikkusele vähem tähelepanu kui vaja oleks, paljudel juhtudel puuduvad arvestussüsteemid, ning ainuüksi selleks, et inimesi «kinni hoida», tuleb palka tõsta.

Palgatõstmine iseenesest on vajalik, kuid kas siin ei ole tegemist pealesurutud olukorraga, kus tööline dikteerib ettevõtjale oma tingimused ja ettevõtja saab üksnes nõustuda, sest valikuid ei ole. Kaugele me nõnda jõuame?

Tulemuseks on üksteiselt tööjõu «äratõmbamine» ning töötaja-tarbija heaolu kasv ettevõtte arvel. Töölised-tarbijad saavad üha suuremat palka, mis võimaldab neil ka rohkem tarbida. Mitmesugused tarbimist soodustavad järelmaksud, krediitkaardid ja laenud on ahvatlevad ning reklaamitööstus lõikab kõigelt sellelt ka oma kasu.

Lühiajaline kasu

Tõsi, ka Eesti saab siit oma kasu, kuid see on lühiajaline. Suurenev rahahulk majanduses põhjustab inflatsiooni tarbimise kaudu ning samal ajal jätkavad välisriikide pankade fondide rahategemise masinad täispööretel.

Probleemi iseenesest justkui poleks, kõik toimib. Küsimus on, kui kaua? Et palkade kasv ei ole enamikus Eesti ettevõtetes seotud tootlikkusega, suureneb inflatsioon, väheneb raha väärtus jne.

Kurioosne on see, et häid lahendusi polegi lihtne välja pakkuda. Tööjõu tootlikkus on otseselt seotud inimtööjõu vajadusega ettevõttes, mis tähendab, et tootlikkuse kasvuga vabaneb efektiivsematest ettevõtetest tööjõud.

Kui räägitakse, et paratamatu lahend tööjõupuuduses vaevlevale Eestile on võõrtööjõu sissetoomine, tasuks siiski enne vaadata ka siseringi, ehk on tööjõutootlikkusele enam tähelepanu pöörates võimalik siiski üht-teist leevendada. Tootlikkusega kaasnev majanduskasv on tõepoolest kasv.