Krista Kodres: Nuustakult Pariisi, siis Kalevipoja juurde

Krista Kodres Foto: Peeter Langovits

Üldsuse tähelepanu pälvinud haridus- ja teadusministeeriumi ettepanek saata Eesti koolilapsed Pariisi ja Peterburi kunsti vaatama on kahtlemata tuumakas ning ma lähtun eeldusest, et tegu polnud vaid propagandatrikiga.

Kunstiajaloolasena olen idee üle õnnelik. See näitab, et kunsti/arhitektuuri/disaini olulisust on hoomatud ja nähtavasti märgatud sedagi, et esteetiliselt haritud, tundlik noor inimene on ühiskonnale vajalik. Ettepanekust võib välja lugeda ka tõdemust, et praeguse asjade seisuga ei saa rahul olla.

Iseenese teadmisest

Viimasega on raske mitte nõustuda, sest kunsti-ignorantsi juhtumeid paiskab meedia igal hommikul meie lauale. Nende hulgas on poliitiliste figuuride ja ametnike «kunstiotsustused» ühe või teise avaliku ruumi komponendi – olgu see siis maja, väljak, pink, kuju või pilt – üle. Sageli otsustatakse ekspertarvamusi ignoreerides.

Nii oleme Tallinna linna saanud juba mitu ebamäärase vormilahendusega purskkaevu ja peterburilikud postid-ketid Tartu maanteed piirama, kohe saame ka «suurepärased» pingid-prügikastid, Harju tänava haljasala, «Kalevipojast» rääkimata.

Kunstis, nagu muudeski elusfäärides, ei olda võrdselt andekad, vahe äratundmine nõuab aga juba tõepoolest silma, mille taga on teadmised ja vaatamiskogemus. Minu põlvkonna haritlastel, kelle hulka kuulub lõviosa praegustest poliitilistest otsustajatest, need puuduvad.

Toona puudus keskkoolides kunstiajalooõpetus ja ülikoolides ei olnud erialaväliste vabaainete võtmine veel tavaks, reisida ei saanud mujale kui Peterburi ja Moskvasse ning raamatuid ei olnud.

Kunsti, eriti kaasaegse kunsti vaatamine hiljem on küll kindlasti paljude silmaringi avardanud, kuid baasteadmisi omamata ja konteksti tundmata jääb arusaam sellest paratamatult ebapiisavaks.

Kindlasti jääb üksnes Pariisis, Londonis või Berliinis käimisest väheseks, et vahet teha hea ja keskmise kunstiteose vahel. Sestap ka poliitikute abitus otsuste formuleerimisel, milles tüüpargumendiks «maitse üle ei vaielda» – päheõpitud postmodernistlik lendlause, mis võimaldab ühtlasi suurepäraselt maskeerida otsuste taga olevaid poliitilisi huvisid.

Valgustusprojekt on pooleli

Teadlikum lugeja hoomab eelöeldus kantiaanlikku nooti. Immanuel Kant väitis 1791. aastal ilmunud «Otsustusvõime kriitikas», et tõeliseks kunstiotsustuseks on võimelised vaid geeniused, kellel on nii jumalik empaatiavõime kui ka tegevusele vastav haridus. Kant pidas ilmas eelkõige kunstnikke endid.

Juba varem eksisteerisid kunstnike kõrval institutsioonid, näiteks Prantsuse kuninglikud Maalikunsti-, Arhitektuuri-, Muusikaakadeemia, mille ülesanne oli hea kunst ära tunda ja otsustus avalikkuse jaoks sõnastada.

Niisuguse suletud institutsionaalse «kunstimaailma» kriitikaga alustati juba 19. sajandil. Postmodernistlik diskursus 20. sajandi teisel poolel on selle toimemehhanisme analüüsinud ja tauninud. Välja on pakutud uusi strateegiad ja praktikaid, et tagada erineva suunitlusega kunstiideede paljusust/kaanoni kehtestamise võimatust ning kunstnikele võrdseid võimalusi oma loominguga avalikkuse ette tulla.

Mõlemad nimetatud on olnud 15 aasta jooksul võimalikud ka Eestis. Võib öelda, et valgustusajastu demokraatiaidee on siinses kunstimaailmas täitunud, kunstiinstitutsioonid on avatud ja erinevate kunstilaadide suhtes tolerantsed. Professionaalse teadmise koondajaina on nad ka võimelised võtma vastutust kunsti, sh arhitektuuri, disaini kohta käivate väärtushinnangute andmisel.

Muidugi peab kõige selle juures tõsiselt juurdlema, kui valmis on publik, kelle hulka liigitaksin ka äsja kõne all olnud «kunstieksperdid», kunstiteosega, igasuguse esteetilise aktiga suhtlemiseks? Kui edukalt on läinud «Valgustuse projekti» teise kandva idee – hariduse/harimise idee – teostamine? Küsimus toob meid tagasi THM algatuse juurde.

Siinkirjutaja isiklik «publiku-uuring» seostub tööga Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis. Koos kolleegidega võtame igal aastal vastu kunstiteadlaseks pürgijate sisseastumiseksameid. Selle kogemuse põhjal võib väita, et Eesti gümnasistide kunstiajaloo-alased teadmised on nõrgad.

Tüüpiliselt teatakse midagi kunstist kuni impressionismiajastuni, 20. sajandist väga napilt. Teadmine seisneb selles, et tuntakse kobamisi ära ajastute kunstivorm, selle taga olevast sisust aimu ei ole.

Kui küsida Eesti 20. sajandi kunsti kohta, siis teatakse enamasti Viiraltit (!). Samas on kõik sisseastujad veendunud, et kunst on huvitav ja tähtis. Paljud on välismaal muuseumis käinud, aga Eestis näiteks regulaarselt kunstinäitusi ei külasta. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et teadmiste tase nõukogudeaegsest väga palju ei erine, ent tahe kunstiga suhelda on suur.

Kas Pariisi saatmine aitaks oluliselt olukorda parandada, eriti kui arvestada mitte kunstiteadlasteks pürgijate, vaid kõigi teistega, kellel muud haridusplaanid, mille raames teadmisi kunstist ja kunstiajaloost ei jagata?

Kaldun arvama, et Pariis ei aita. Sellest jääb lihtsalt väheks. Kui hariduspoliitikutel on tõepoolest tõsine soov noorte kunstitundmist soosida, siis saab Louvre’is ja Ermitaažis käimine olla vaid üks episood palju enamat nõudvas harimisprotsessis.

Eelteadmisteta, mille juurde kuulub ka Eesti enda muuseumivarade tundmaõppimine, on see koguni mõttetu. Tean, et kõik Eesti kunstimuuseumid on vastavad programmid ka käivitanud ja see on hea algus. Siiski oleneb initsiatiiv praegu koolist ja õpetajast.

Seepärast võikski HTM enne Pariisi-Peterburi projekti käivitamist mõelda ka kunstiajaloo teatud mahus kohustuslikuks õppeaineks tegemisele. Kunstiteose lugemisoskusega on nagu tavalise lugemisoskusega: visuaalide keelt tundmata on raske nende «jutust» aru saada, saati siis seda nautida.

Kunstiajaloo õpetamise iva seisneb ka selles, et kunst on mõjutatud ja selles ilmnevad integreeritult nii loomeaja poliitilised, sotsiaalsed kui ka kultuurilised (näiteks religioossed) ideed ja realiteedid. Seega võimaldab kunstiajaloo õpetamine kaasaegsel tasemel anda küllalt avaraid üldisi humanitaarteadmisi. Selleks on omakorda võimelised siiski vaid akadeemiliselt haritud kunstiajaloolased.

Gümnasistide kunstitundmise edendamise plaan peaks seepärast arvestama ka sellega, et praegune tellimus kunstiajaloolastele Eestis on seitse riiklikult finantseeritud kohta aastas. Koolidesse neid ei jätku – hea, kui muuseumide ja teadustöö jaoks.

Kunstiõpetaja kunstiajalooõpetaja rolli kanda ei suuda: kunstitegemise õpetamine küll kahtlemata soodustab loovuse ja kunstiempaatia arendamist, kuid ainult esteetilise emotsiooni esilekutsumine pole kunagi olnud kunsti ainuke taotlus ega väljund. Kunsti mõistmine tekib siiski vaatamiskogemuse ja teadmiste koostoimes. Hea kunst, mida leidub igas ajastus, võib kõnetada nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt.

Enam haritust

Kaks lugu – avaliku keskkonna kujundamine ning kunstiajaloo õpetamine – on omavahel seotud. Haridusministeeriumi eesmärgid on õiged: ühiskonna teadmisi peaks arendama. Kunstitundlik ja -teadlik publik oskab muuhulgas kriitiliselt suhtuda poliitiliste platvormide kõrgelt mademelt tehtud kunstiotsustustesse ega lase neid endale keskkonna esteetilise edendamise siltide all pähe määrida.

Viimast tegevust nimetas Herbert Marcuse natsi-Saksamaad iseloomustades «poliitika estetiseerimiseks». Kunstitundlik publik ei anna avalikkusele tähtsate, ja lõpuks ju ka meie endi rahastatavate otsuste tegemist isehakanud «spetsialistide» kätte, vaid oskab sekkuda ja kaasa rääkida.

«Spetsialistide» poliitiliseks salaplaaniks näib olevat, et kriitilisem osa ühiskonnast Eestist lahkuks. Mõeldes kavandatavale «Kalevipojale» ja teistele, juba otsustatud avaliku ruumi «esteetilistele kujundustele», kipun tõesti kohvrit pakkima.

«Kalevipojaga» seoses tuleb vägisi meelde Moskva-kogemus. Seal troonib keset jõge skulptor Tsereteli Peeter Suur. Seda kuju keeldus üks USA linn Christoph Kolumbusena üles panemast. Kuju veidi modifitseerides võttis Moskva meer Lužkov heaks selle linnale «kinkida». Moskvalased suhtuvad sellesse nalja- ja häbitundega. Ka neist on poliitilise teerulliga üle sõidetud.