Maimu Berg: Harjumatu Harju tänava liuväli

Maimu Berg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maimu Berg
Maimu Berg Foto: Peeter Langovits

Harju tänavale on rajatud liuväli. Liuväli on iseenesest tore asi ja hea ka, et see on kesklinnas paljudele kättesaadav. Üle 15 000 uisutaja kuu aja jooksul – see on kõnekas arv ja näitab, et koht on populaarne. Nii et polekski enam mõtet sõdida Harju tänava lõbustuspargiks taastamise vastu – faktid särasilmsete noorte vaimustuse näol kõnelevad ju ise enda eest.

Loodan, et see arv pole laest võetud, sest iga päev mitu korda Harju tänavat mööda käies näen ikka kõige rohkem paarikümmet uisuhuvilist, tavaliselt vaid käputäit, aga ju neid siis hilisõhtul või nädalalõppudel tõesti palju saab.

Samas tuleb tahtmatult meelde üks teinegi arv – Harju tänavale juba kulutatud 200 miljonit krooni. Jagage 200 miljonit 15 000ga, saate teada, kui kalli uisuväljaga tegemist on.

Maketi võimalus

Mõni aeg tagasi kirjutasin Eesti Päevalehes sellest, et ajalooline Harju tänav oleks siiski väärinud ennistamist näiteks maketeerimise teel – s.o ennistatud oleks fassaadid, nende taha oleks aga saanud ehitada midagi nüüdisaegsemat – minu pärast kas või terve kunstigaleriide rea!

Selline plaan ju kunagi oligi, isegi planeering on tehtud, arhitektiks Irina Raud, ja oma järge ootamas. Põhjendus on ju ühene – ajaloolist vanalinna pole meil ülearu palju, nii unikaalset nagu meie oma terves maailmas hoopis vähe ja see vähene pealegi UNESCO kaitse all.

Ka on nii ja ainult nii talitatud mujal arenenud maailmas, näiteks Saksamaa ja Poola Teises maailmasõjas purustatud linnades. See ei ole ju ületamatu!

Ma ei ole mingil juhul uisutamise vastane, vanasti sai käidud Herne tänava uisuväljal, mis oli tõesti populaarne koht.

Aga ma ei poolda seda, et Harju tänav ära on narritud. Tallinna populaarseim liuväli paiknes kunagi seal, kus praegu on Viru keskus ja kus noort rahvast ilmselt tunduvalt rohkem «hängib ja tšillib» kui Harju tänava uisuteel.

Üks tore uisutamiskoht oli kunagi ka Ahju tänaval. Nii et ikka kesklinnas.

Aga varemetel? Eks ole ka natuke kummaline uisutada Harju tänaval, paigas, kus kunagi hukkusid inimesed. Kuigi see aeg on jäänud rohkem kui kuue aastakümne taha…

Aastakümnete taga pole aga nende elanike mured, kes praegu otse liuvälja külje all elavad.

Ühte kurtmist sai ka Eesti Ekspressist lugeda. Sellest, et liuväljalt kostev muusika ja lärm häirib Mihkli kirikut ja Nigulistet, pole mõtet rääkidagi. Kompromissina on siis kiriku- ja uisuajad klappima seatud.

Hoopis nukker on aga see, kuidas Harju tänav praegu välja näeb. Nagu mingi äpardunud kilepakend, mis on püsti pandud kummalistele müürijuppidele.

Mina ei ole arhitekt, olen vaid linnaelanik, kes on Tallinnas sündinud ja kasvanud. Eestiaegset Harju tänavat olen minagi näinud vaid piltidel. Kui piltidest rääkida, siis on mul praegugi veel kodus Stalini-aegne album, kus Harju tänava pargiks kujundamist (selle asemel et veel päris hästi püsti olevaid hooneid taastada) tervitatakse stalinlikus stiilis hüüdlausetega. Ära tegime!

Liuväli linnavalitsuse ette

Kui praegu on ähvardamas Sakala keskuse lammutamine, siis oleks võinud tõesti kaaluda ettepanekut ehitada see hoone ümber linnavalitsuse majaks, ja miks mitte just selle maja ette, välisministeeriumi ja Sakala keskuse lähedusse rajada liuväli.

Las siis noored uisutavad oma lahke linnavalitsuse ees, eks see muuda linnavalitsust neile ka lähedasemaks ja kodusemaks. Praegu tundub, et Harju tänavasse maetud miljonid on justkui kaduma läinud.

Samas puudub pealtnäha igasugune loogika selles, mille peale linn raha kulutab ja mille peale mitte. Harju tänav osteti linnale, Vabaduse väljaku ümbruses jäid mitmed alad erakätesse ja Sakala keskus müüdi maha juba riigi osalusel.

Maavahetuse- ja korteritehingud alles võtavad Eesti ühiskonnas tuure üles. Kuidas meist küll nii lühikese ajaga nii suured sulid on saanud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles