Eiki Berg: «Karutapja» taktika

Eiki Berg Foto: Postimees.ee

Umbes kakskümmend aastat tagasi levisid eüekate seas kuuldused mehetegudest, mis liigutasid Läti NSV sümboolset piiriplagu kümneid meetreid selle tegelikust asukohast lõuna poole.

Mõni «mätas» läks eriti õhku täis, kui teatas, et Lätit pole üldse olemas. Juba sellest ajast saati, mil ristisõdalane läti rahvuskangelasel Lacplesisel («Karutapja») tema karukõrvad mõõgaga kahevõitluse käigus maha raius.

Eeltoodu ei vääriks meenutamist, kui üks Eesti tuntud poliitikutest ei oleks ühes viie aasta taguses eravestluses maininud järgmist: «Brüsseli onud valisid meid 1997 aastal ELi liitumisläbirääkimistele, sest «jagasime matsu», erinevalt leedulastest, kes ei saanud millestki mõhkugi aru, ja lätlastest, keda polnud tihtilugu olemas...»

Läti keerulisem olukord

Taasiseseisvunud Läti on olnud Eestiga võrreldes märksa keerulisemas seisus. Umbes pooled elanikest on mittelätlased, muutes pea kõigis suuremates linnades põlisrahva vähemuseks. Läti on majanduslikult haavatavam, suuremas sõltuvuses idaturust ja transiidivoogudest.

Ja mis kõige hullem, pole õieti seda ajalugugi, mida mäletades rahvast uhkeks võiks kasvatada. Õieti hargneb see kaheks juba päris alguses. Läti eepos «Lacplesis» ei räägi ainult karujõuga vägilasest, vaid ka reetur Kangarsist, keda rahvas pimestunult kummardas.

Usu ja toetuse dilemma kerkib veelgi verisemalt esile Läti vabadussõjas ja Teises maailmasõjas. Võõra võimu ja vere maitse tekitab «aknad» Läti kodakondsusseadusse, käivitab nõiajahi kunagistele küüditajatele ning annab rahvusradikaalidele põhjuse kuulutada okupatsiooni eitajad kurjategijateks.

Kõige eelneva taustal võiks ju arvata, et kui Läti veel praegu kuidagi hingitseb, siis küll mitte kauaks. Lätlaste probleemid on suuremad, kui nad jaksavad neid kanda. Nende saamatus suhtlemisel Venemaaga lõpeb alati fiaskoga. Nende välispoliitiline küündimatus viib selleni, et ämbrikolinat on kuulda Vilniusest Tallinnani.

Ometi on mul põhjust kriitikuid vaigistada ja pigem «karutapja» taktikat suhetes Venemaaga meie välispoliitika kujundajatele eeskujuks tuua. Vene suhete sõlmpunktiks on teadagi rahvusvähemuste küsimus, ajaloo erinevad tõlgendused ja piiritemaatika.

Meil arvati veel mõni aeg tagasi neist asjust nii: «Eestis rahvusvähemuste probleemi pole, okupeeriva riigi võiduparaadil ei osaleta, piirilepingule oleme valmis aga alla kirjutama kohe.»

Lätis seevastu liikus mõte teises suunas: «Rahvusvähemuste probleem on paljudes OSCE liikmesmaades, 9. mai pidustused võimaldavad kogu maailmale kuulutada Balti riikide tragöödiat, piirilepingu allkirjastamiseks on vajalik selgitav deklaratsioon või rahvaasemike mandaat.»

Tegelikult taandub kogu Eesti ja Läti välispoliitika suhetes Venemaaga taktikalistele erinevustele. Ma ei tea, kas ajaloo pimedam pool, habras sisepoliitiline seisund, varasemad ebaõnnestumised või praeguse Läti välisministri doktorikraad on need tegurid, mis kokkuvõttes annavad kadestamisväärse tulemuse.

Hetkel on põhjust arvata, et «karutapja» taktika ei ole pelgalt Läänes mõistetav Läti vigur, vaid ka võimeline tegelikkuses Vene karu seljatama. Näiteks Eesti vaikiv või eitav positsioon rahvusvähemuste kriitikas erineb Läti alternatiivide otsingutest.

Mõnede Eesti rahvaasemike nipsakas suhtumine stiilis «me ei pea pronkssõduri teemal õigeks venelastega maid jagada telesilla vahendusel» on aga ilmekaks kontrastiks Läti presidendi katsetele kuulutada «oma tõde» õigel ajal õiges kohas. Rääkimata sealjuures tunnetuslikest probleemidest sisemiste poliitiliste tungide märkamisel.

Eesti välisminister lihtsalt ei taju seda, et Euroopa Liidu liikmelisus võimaldab teatud poliitilistel jõududel vabamalt oma venevastase agendaga laiutada.

Venemaa on armastanud piirilepingu sõlmimisel ilustada tehnilist piirikoordinaadistikku poliitiliste deklaratsioonidega, mille sisu kätkeb tavaliselt humanitaarküsimusi ja/või majandushuve.

Eesti ei ole kunagi lasknud end kõigutada pealesurutavatest lisakohustustest, aga peale resoluutse ja lakoonilise «ei» pole meil ka suurt midagi lisada olnud. Vastupidi oodatule tulid meie viited riigi õiguslikule järjepidevusele alles pärast piirilepingu sõlmimist ning kohalike valimiste õhkkonnas.

Me kritiseerisime Venemaa ühepoolseid deklaratsioone, petsime iseendid ja teisi selles, et «Eesti on teinud kõik endast oleneva piirilepingu kiireks sõlmimiseks», et siis anda väike demokraatlik kõrvakiil Venemaale. Oops! Valus oli. Ja veel valusam hakkab siis, kui pärale jõuab teadmine, et «Eesti ei saa uuesti piiriläbirääkimisi avada» ja «Venemaa ei saa uuesti alla kirjutada lepingule, millelt ta just oma allkirja ära võttis».

Läti trumpas Eesti üle

Näib, et ka piirilepinguga on lätlased meid taktikaliselt üle trumpamas. Nende eesmärgiks oli esmalt saavutada sisepoliitiline konsensus ja viia läbi enne piirilepingu allakirjutamist parlamentaarne arutelu Läti proaktiivne tegevus on pareerinud oskuslikult Moskva katsed ise dikteerida mängureegleid.

Olukorras, kus «Läti ei saa ilma omapoolse seletava deklaratsioonita piirilepingule alla kirjutada» ja «Venemaa ei saa leppida mitmeti tõlgendamist võimaldava lepingutekstiga», on võimalusi tunduvalt rohkem kui üks.

Nimelt võivad juristid leida, et vastav viide Läti põhiseadusele ühes seletava deklaratsiooniga ei ole ilmtingimata vajalik. Piisab ka poliitilisest üksmeelest, mis annaks valitsusele mandaadi piirilepingu sõlmimiseks.

Kui nüüd peaks Venemaaga piirileping sõlmitama, siis on Läti erinevatel poliitilistel jõududel suhteliselt keeruline olemasolevat kokkulepet ratifitseerimisel vaidlustada. Ja Venemaal omakorda viidata olematule poliitilisele deklaratsioonile, mis tema huve riivaks.

Läti on olemas. Isegi nii tugevalt, et võib aukülalisena vastu võtta Venemaa ekspresidendi Boriss Jeltsinit ning teda premeerida kõrgeima riikliku autasuga toetuse eest Läti iseseisvuse taastamisel. Läti on ka kindlalt Euroopa Liidus. Isegi nii võimsalt, et keegi ei kahtle selle maa ja rahva euroopalikes väärtustes, mis tõstavad ühishuvid kõrgemale kitsastest üksikhuvidest.

Sellise tõdemuseni jõuaks vist küll Läti Henrik uues Liivimaa Kroonikas 800 aastat hiljem. Ei tea, mis roll on aga eestlastele jäetud «karutapja» kõrval kahvatades...