Raul-Allan Kiivet: Palgaraha lisamine ei lahenda midagi
31. jaanuar 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arstkond on alati olnud ja jääb eestkõnelejaks tervishoius toimuvale. Hädasolija aitamine on esmane, mida ühiskond meditsiinilt ootab. Hiljutise tervishoiutöötajate streigiähvarduse kontekstis oleks kõige ilusam lahendus olnud see, kui arstid oleksid loobunud omaenda palganõuetest õdede ja hooldajate kasuks.
Nõuda raha selgelt alamakstud kolleegidele ja paremaid tingimusi patsientidele oleks palju arusaadavam sõnum avalikkusele ja taastaks valdkonna prestiii, mis praegu on vankuma löönud.
Arstide minimaalne tunnipalk on väiksemaid probleeme Eesti tervishoius. Selle üle vaidlemine aga võimaldab tegelikud tervishoiuprobleemid maha vaikida. Domineerib lühinägelik populism, kus osapooled iseennast ja teineteist veenavad, et pelgalt palgaraha lisamine ongi Eesti tervishoiuprobleemide lahendus ning haigekassa reserv selle allikaks.
Järjekordselt on üleriigiline streigiähvardus taandatud ühe ministri ja tema ametkonna probleemiks, sest tervishoidu ja rahvatervist pole valitsused juba pikemat aega oma ülesandeks lugenud, nagu koalitsioonilepetest ja riigieelarvetest lugeda võime.
Palk patsiendi taskust
Seetõttu ei üllata, et peaminister Andrus Ansip soovitab täiendava rahaallikana visiiditasu võtmist perearsti juures käimise eest. Seda olukorras, kus patsientide omaosalus on Eestis juba niigi Euroopa suurim ja kasvab kiiremini kui haigekassa eelarve.
Rahausku lugejatele teadmiseks omaosalus tervishoius maksustab haigeid ja nõrku. Just neid, kelle aitamiseks oleme ellu kutsunud solidaarsusel põhineva ravikindlustuse.
Aga pole midagi uut ei päikese all ega Maarjamaal. Meenutame eelmist palganõuet 2004. aasta lõpus, mille täitmise allikaks kujunes muu hulgas sõidukuluhüvitise mahatõmbamine ravikindlustuse seadusest. Kuni tolle hetkeni oli seaduses kirjas, et 2005. aastast hakkab haigekassa kompenseerima vähemalt osaliselt kulusid, mis kroonilistel haigetel tekivad vajadusest käia regulaarselt arsti juures.
Alternatiiviks oleks ka siis olnud riigieelarve, see tähendab mis tahes teised maksulaekumised, kus maksjateks oleme kõik, mitte ainult hädasolijad. Lisaraha tervishoiutöötajate palkadeks võeti seega riigikogu täiel teadmisel ja rahva vaikival nõusolekul patsientide taskust, sest seda otsust oli kõige mugavam teha.
Eesti tervishoidu on kindlasti vaja raha juurde, sealhulgas otsekohe õdede ja hooldajate palga tõstmiseks tasemele, mis tooks vahepeal ametit vahetanud õed tagasi oma õpitud elukutse juurde. Nende palgatõus peab olema palju suurem praegusest, et hoida tööl tublid ja kaastundlikud inimesed, kes on selle elukutse valinud, ning olla perspektiivikas noortele, kel elukutsevalik veel ees.
Eesti tervishoiu kitsaskohad ja lahendused nende ületamiseks on teada ja kirja pandud juba kümmekond aastat tagasi seoses Maailmapanga toetatud tervishoiuprojektiga, mida sel aastatuhandel on järjekindlalt ignoreeritud. Seega ei valitse Eesti arstiabis niivõrd rahapuudus, kuivõrd julguse ja mälu puudus.
Kõige suurem oht Eesti tervishoiu jätkusuutlikkusele on tööjõupuudus. Ei tule Eestisse arste, õdesid ega hooldajaid kusagilt rohkem ega paremaid, kui me neid ise ette ei valmista.
Õppekohtade mitmekordistamine eeskätt õdede ja hooldajate osas on jätkuvalt absoluutne prioriteet Eesti jaoks. Igal aastal on taasiseseisvunud Eestis meie meditsiinikoolidest tulnud vähem kui 200 uut õde. See on kolm korda vähem, kui on vaja õdede senise arvu säilitamiseks.
Kuid iga haiglas olnud inimene teab, et õdesid ei ole meil juba praegu piisavalt. Nii et lisaks palgale tuleb tagada uute spetsialistide juurdevool, et vähendada õdede töökoormust inimlikult talutavale tasemele.
Patsiendid vajavad Eestis adekvaatse taastus-, järel- ja hooldusravi väljaarendamist ning ambulatoorsete vastuvõttude eelisarendamist meie haiglakeskses ja kõrgtehnoloogilises meditsiinis. Patsientidel on vähe kasu puusaproteesi paigaldamisest või südame pärgarterite laiendamisest, kui sellele ei järgne professionaalne toetus haige taas jalule aidata ja arstide hoolikas järelevalve, et ravi edasi juhtida.
Ebakõlad töökorralduses
Arstidele ja patsientidele pole probleemiks mitte minimaalne tunnipalk, vaid ebakõlad töökorralduses, mis tekitavad järjekordi. Eesti arstkonna kogu tööajast ja palgafondist on väga suur osa valvetööl, mis viib suure töötundide arvuni, ülekoormuse ja väsimuseni. Ambulatoorseteks vastuvõttudeks ei jää enam aega ja energiat.
Seega on kohatu nõue tõsta tunnipalka, sest ülekoormus ei vähene. Vaja on reformi haiglatevahelises tööjaotuses ja arstide töös, mis võimaldaks teenida sama palka väiksema hulga ületundide ja lisaülesannetega. Teisisõnu, lisaraha arstide palkadeks peaks tulema ambulatoorse vastuvõtu hinna mitmekordistamise kaudu, see leevendaks järjekordade probleemi.
Valvetöö tegemise reeglid oleme ise kehtestanud ja võimalus seda optimeerida on just see, mida arstkond ja haiglajuhid ilma streigiähvardusteta peaksid riigi toel omavahel ära klaarima.
Tervishoiutöötajad küsivad palka juurde õige. Seda tuleb neile anda. Kuid patsientide ehk valijate asi on öelda, mida selle raha eest vajatakse, ning meie valitud esindajate ülesanne on saavutada kooskõla soovide ja võimaluste vahel.
Vastutustundetu on nõuda palgaraha juurde, hullem aga lubada seda muudatuste ja pikaajalise plaanita arstiabi kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks.