Rein Lang

FOTO: Postimees.ee

USA presidendi George W. Bushi Eesti visiidi eelõhtul Hans H. Luige lähedaste elukohtades toime pandud süütepudeliaktsioon püstitas küsimuse, kas oleme tagasi libisemas aega, mil katuseraha maksmine dressinimestele oli reegel.

Või on ülbel väljakutsel hoopis laiem, välispoliitiline dimensioon. Asjatundjatele pole uudis, et meie naaberriik on oma asju ajanud ka organiseeritud kuritegevuse toel.

Teise maailmasõja ajal sõlmis USA valitsus kokkuleppe Cosa Nostra harudega USAs, mille eesmärgiks oli võitlus natsismiga. Itaalia maffia pidi oma kodumaiste sidemete kaudu tagama ameeriklaste sõjalise edu nii Sitsiilias kui ka Itaalias tervikuna.

President Franklin D. Roosvelt ei näinud tema heakskiidul toimunud tehingu tagajärgi. Küll aga tuli seda suppi helpida FBI-l, kellele hiljem kõikvõimalikud «perekonnapead» näitasid oma «isamaalise» tegevuse tulemusena saadud riiklikke indulgentse. Loomulikult ei olnud need paberil, vaid põhinesid aumeeste kokkuleppel.

Meil tasub meenutada kurikuulsat jäägrikompaniid, mille juht Asso Kommer tulistas Tallinnas Pärnu maanteel päise päeva ajal politseikomissar Koit Pikarot. Siis räägiti palju Eesti riigi nõrkusest ja ideoloogilispoliitilistest vastuoludest riigiametnike vahel.

Aga nagu toonane tänavalahing, olid paljud teisedki politseioperatsioonid ja jäägrite tegevus olemuselt lihtsalt erinevate grupeeringute mõõduvõtmised. Mäo ristis seisab teenistuskohustuste täitmisel hukkunud politseinike mälestusmärk. Aga ka seal avas kolleegide pihta tule politseitaustaga gangster. Neid asju on siiani vähe uuritud.

Kassi värv

Mart Laari esimese valitsuse ajal askeldas siseministeeriumis ja selle ümber igasuguseid naljakaid tegelasi. Platsi puhastamise käigus kõrvaldati ametist mitu «endist» ja nende asemel võtsid istet kas inimesed, kel polnud vähimatki arusaama allmaailma jõujoontest ega selle sidemetest poliitilise eluga, või küünikud, kes varjamatult ajasid oma äriasju.

Tiit Vähi valitsuse esimene siseminister Edgar Savisaar tõi osa lollpeade asemele ametisse küll asjatundjaid, aga küsimus – kas riik tohib oma eesmärkide saavutamiseks teha koostööd kuritegelike organisatsioonidega – jäi õhku.

Või ei jäänud? Üheksakümnendate keskel löödi õhk vene bandiitlikest jõukudest üsna puhtaks. Tõsiseid kaotusi kandis ka ainus korralikult organiseerunud eestikeelne kuritegelik rühmitus, mida ajakirjandus Linnuvabriku grupeeringuks nimetas.

Folkloor, meedia ja teatud osa Eesti riigivõimust polnud Linnuvabriku «kanapoegade» heroiseerimisega kitsi. Vene bandiitidest lahtisaamine oli Eesti ühiskonnale nii sümboolse kui ka julgeolekulise tähtsusega asi. Appi võeti hiina vanasõna: «Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab.» Kümne aasta perspektiiv tundus siis sedavõrd kauge, et jäi peaaegu tähelepanuta.

Ent nn kanapojad ja nende ümber tiirlejad polnud mingid Robin Hoodi mehed. Vene gangsterite Harku karjääri uputamise kõrval peksti Lõuna-Eestis kaigastega Eesti maamehi ja vägistati tüdrukuid. Kuna kuritegeliku turu hõlmamine läks suhteliselt libedalt, jäid vägivallateod ka harvemaks. Keskenduti röövimistele välismaal, narkokaubandusele ja lõbumajandusele.

Sellest saadav raha on aga juba selline, mis lihtsalt peab saama legaalse väljundi. Kui USAs sai selleks kõigepealt legaalne hasartmänguäri Nevadas, siis Eestis on kasumlikumaid valdkondi eelkõige kinnisvaraarendus.

Nõrgim lüli

Suure hulga kuritegeliku raha pööritamine legaalses majanduses ei ole keeruline, kui võimu juures on piisavalt neid, kes selle kasvust oma osa saavad. Hispaanias paisub praegu skandaal, kus trellide taga on juba kõrgeid munitsipaalametnikke, sealhulgas ka eestlaste lemmikpaiga Marbella linnapea.

Ka seal hakkas lõngakera hargnema pärast seda, kui politsei juhtkonnas suurpuhastust tehti. «Ootamatult» selgus, et kriminaaluurimine ei olnudki nii alafinantseeritud ja alamehitatud, nagu seni näidata püüti. Samasugused protsessid toimusid pärast RICO seaduste jõustamist USAs ja nii läheb see ka Eestis. Varem või hiljem.

Ilma suurema kärata jõustati Eestis 2004. aastal uus kriminaalmenetluse seadustik. 2003. aastal reformiti täielikult prokuratuur. Praegu võime väita, et meie prokurörid ei jää millegi poolest alla USA, Hollandi või Soome ametivendadele.

Ent prokurörid sõltuvad tõenditest, mida hangib politsei, eelkõige salapolitsei. Meil on kaks politseiorganisatsiooni, mis peavad hea seisma selle eest, et organiseeritud kuritegevust ei oleks. Need on kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei. Neid omakorda peavad toetama prefektuurid, maksu- ja tolliamet, finantsinspektsioon, vanglasüsteem ja ka välisluure.

Oleksin õnnelik, kui oponendid suudaksid tõestada vastupidist, aga praegu tundub, et kõige nõrgem lüli selles ahelas on pikka aega olnud keskkriminaalpolitsei. Seda organisatsiooni on oma «katusena» ja infoallikana aastaid kasutanud kuritegelikud grupeeringud, seaduskuulekad suurfirmad ja teatud poliitikud. Organisatsiooni sisulise võimekuse (loe: võimetuse) tase on tagatud segase asjaajamise, ülepaisutatud koosseisu ja ebaloogiliselt väikeste palkadega.

Samas pole organisatsioon olnud kitsi skandaalide vallandamise poolest. Kas mäletame veel, kuidas enne eelmisi riigikogu valimisi talutati Tallinna abilinnapead Vladimir Panovit nagu laadakaru käeraudades telekaamerate ees ringi. Kohtuotsust asjas pole siiani.

Just keskkriminaalpolitsei taustaga mehed ja nende informatsioon on aastaid hoolitsenud selle eest, et politseipeadirektor oleks

n-ö ohutu. Need, kes on tahtnud olukorda muuta, on pidanud pärast hästikorraldatud meediakampaaniat lahkuma. Tõele au andes, eks mitmed ole oma edevusega sellele ka ise kaasa aidanud.

Nii nagu ei saa korruptsiooni vastu võidelda avalikkuses pidevalt trummi lüües ja mõõdikuid kehtestades, ei saa ka salapolitseid ehitada ajalehes või telekaamerate valguses. Olgu siis vaid mainitud, et keskkriminaalpolitseis on toimunud viimase aasta jooksul põhjalik kaadriuuendus. Rohkem on avalikkusse jõudnud vanglates toimuv, mis samuti on osa suurest pildist.

Riik on parim katus

Praegu saame pisisulidega juba hästi hakkama. Järg on organiseeritud kuritegevuse käes. Aga selleni jõudmiseks peaksid ametist, sealhulgas poliitilistest, lahkuma need, kes omal initsiatiivil või kellegi survel on andnud teatud tüüpidele aumehe sõna, et neid nende ebaseaduslikus äris ei segata. Ka siis, kui lendavad süütepudelid.

Mulle meeldivad ettevõtjad, kes ütlevad, et nende «katus» on Eesti Vabariik. Neil on õigus seda nõuda, kui nad maksavad sellele vabariigile ausalt makse. Ja Eesti Vabariik peab olema tervik, mitte koosnema poliitilistest riigikestest, kellele äri ajamiseks tuleb poollegaalset andamit käia maksmas. Sest muidu võib juhtuda, et mingi suurem kana tuleb ja kehtestab äriajamiseks muud reeglid kui need, mis seaduses kirjas. Ja politseis kaovad lihtsalt paberid ära.

Õppigem teiste riikide kogemustest ja vigadest. Ainult totalitaarsed riigid võivad endale lubada riigivõimu ja kurjategijate koostööd. Kõik demokraatiad, kus seda on proovitud, ebaõnnestusid. Sest varem või hiljem väljuvad pätid kontrolli alt ja hakkavad šantažeerima peremehi. Sellist skeemi on oma «katusena» ja infoallikana aastaid kasutanud kuritegelikud grupeeringud, seaduskuulekad suurfirmad ja teatud poliitikud.