Eiki Berg: Vastastikku kasulik vaen

Eiki Berg Foto: Postimees.ee

Vaat nüüd on põhjust hädakisaks. Me ei räägi sellest, et Eesti pole euroküps, vaid ikka ajakirja Economist karmist hinnangust pronkssõduri ümber käivale poliittantsule. Me oleme nüüd ühes reas Poola kompromissituse, Tšehhi valitsemisvõimetuse, Slovakkia populismi ja Ungari demokraatiaga.

Kas «sambaseadusele» järgnevad ka kunagi Venemaa sanktsioonid, on praegu kõrvalise tähtsusega detail. Nagu ka see, mis ajaloos tegelikult aset leidis, kes, kus ja mille eest sõdis. Märksa olulisem on, kuidas mineviku ja oleviku sündmusi tõlgendatakse, kuidas need asetatakse hea-halva skaalale ja kujundatakse seisukohad, mis vastuvaidlemist ei kannata.

Tõemonopol kummardab holokausti ja armeenlaste genotsiidi. Sama dogmaatiline on fašismi ja kommunismi vastandamine. Käibetõdede hulka kuulub ka Nõukogude Liidu vaieldamatu roll fašistliku Saksamaa purustamisel. Ajalooline mälu on paratamatult valikuline, tõlgendamisruumi ulatuse ja sisu määrab avalik arvamus.

Meie asi on hoomata valitsevaid PRi hoovuseid rahvusvahelises suhtluses ning vältida negatiivse kuvandi tekkimist. Energiarelv kahvatab sõnarelva ees ja mõte vintpüssidega kaevikutes roomavatest vaenuliku riigi sõduritest jäägu ikka militaarhuvilise fantaasiasse.

Aga hetkepilt teismelisest riiukukest, kellel on raskusi lapsepõlves kogetu ületamisega, pole vist see, mida Eesti president sooviks välisajakirjandust lapates näha.

Ometi on problemaatilised Eesti-Vene suhted kasulikud paljudele. Vene teema on pidevalt päevakajaline Eesti meedias. Usun, et meil on asjatundjaid, kelle teadmised, kogemused ja vaist võimaldavad objektiivseid kajastusi. Samas tekitab mõnedele sündmustele liigse tähelepanu osutamine ja tarbija ootuste rahuldamine asjatuid hirme ja Vene-vaenulikkust.

Mul ei lähe iial meelest rahvusvaheliste suhete kursusel kirjutatud uurimistööd Eesti-Vene suhetest, mis paljuski peegeldasid ajakirjanduses levinud arvamuslugusid ja toimetajaveerge. Enamasti oli sõnum ikka üks: relvakonflikt Eesti-Vene suhetes on vaid lähiaja küsimus.

Ja mida siis imestada, kui Eesti kaitsevägede ülemjuhatajalt kostab üleskutseid valvsusele, või et Postimehe karikatuurid kujutavad Vene karu pöörasena, pistoda viisnurkse pandlaga vööl. Venemaa on ohtlikult agressiivne, bütsantslikult salakaval, valmis mis tahes vahenditega oma endisaegset territoriaalset ulatust ja poliitilist mõju laiendama. Mis aga enamgi veel – tänapäeva Venemaa ei erine mitte mingil moel nõukogudeaegsest kurjuse impeeriumist.

Mul on siiralt kahju nendest, kes varuvad tikke ja soola, kelle uni on häiritud, kuid ka nendest, kes mõõdutundetult toituvad ühiskonnas valitsevatest hirmudest. Negatiivne uudis müüb rohkem kui positiivne. Konflikt kütab kirgi, samas kui koostöö mõjub uinutavalt. Viited kurbadele seikadele Eesti ajaloos tunduvad usutavamana kui heleroosad unistused rahvaste sõprusest.

Ja kui siis tsiteeritakse veel ka Samuel Huntingtoni laadseid autoriteete, kelle tsivilisatsioonide põrkumise põhiteesiks on nn reesuskonflikt ehk «veri on paksem kui vesi», siis pole imestada, et Eesti massiteabekanalid vajavad ühiskondlikke pingeid ja sädet riikidevahelistes suhetes sama palju kui tavalugejad igapäevast närvikõdi ja adrenaliini.

Poliitiku unistus on olla pildil ja eesmärgiks on koguda hääli. «Goebbelslikud propagandavõtted» ja «Putini-Schröderi pakt» on tugeva emotsionaalse laenguga märgid, mis ei aita ainult leheruumi täita, vaid ka masse mobiliseerida. Kui majanduses läheb hästi, tööpuudus väheneb, iive kasvab ja sotsiaalne heaolu paraneb, siis jäävad üle vaid vanad «luukered» ja otsitud «probleemid», mille abil sisepoliitilist vastandumist tekitada ja poliitilist kapitali teenida.

Vene-kaart kulub alati marjaks ära, sest sellele on kindlustatud sotsiaalne tellimus. Iga õhuruumi rikkumine, diplomaatiline noot või sanktsioonidega ähvardamine idast võimaldab tõsirahvuslasel valjuhäälselt korrata oma kahtlusi Venemaa suhtes ja rahvuslikul erakonnal koguda häältesumma, mis legitimiseerib konfliktsust.

Kas te kujutaksite ette Ian Paisleyt oma unionistidest poolehoidjatele deklareerimas rahusõnumit koos Põhja-Iirimaa katoliiklastega? Kas te arvate, et kreeka-küproslaste president Papadopolous ulatab oma vabast tahtest sõbrakäe türgi-küproslaste president Talatile? Kas te usute, et Bosnia ja Hertsegoviina võiks kunagi ka riigina toimima hakata?

Väheusutav, oleks minu vastus kõigile neile küsimustele. Sest kõigil neil juhtudel on etnilisus politiseeritud ning osaks parteipoliitilisest võistlusest. Mitte veri ei ole paksem kui vesi, vaid poliitikute edu aluseks on konfliktide jätkumine.

Nii on ka vaen Eesti-Vene suhetes vastastikku kasulik. Eestlased ja venelased on mõlemad «kogemuste vangid». Usutakse pigem varem kogetut ja umbusaldatakse uusi võimalusi. Eesti riiklus on noor, eestlaste eneseteadvus tugineb vaid unikaalsele keelele ja kannatusterohkele ajaloole.

Näib, et praegusel lastevaesel ajal ei ole eestluse säilimisele paremat alternatiivi kui vastandumine kõigele venelikule.

Kui me teame, kes moodustavad Eesti riigi kodanikkonna, kui me teame, kust kulgeb Eesti-Vene piir, kui me kuulutame oma ajaloolist tõde kogu maailmale ja eemaldame okupeeriva võõrriigi sümboli oma rahvusriigi pealinna keskselt väljakult, siis on meie identiteedi alustoed kindlustatud... See ei räägi mitte kaheldavast loogikast, vaid üsna haprast identiteedist, mille toestamiseks läheb vaja vaenulikku «teist».

Võiks ju arvata, et idanaabri identiteet on toekam, sest kunagine imperaatorlik hiilgus ja territoriaalsed mõõtmed ületavad võimsalt väikerahva komplekse. Aga ei. Rahvuslikku uuestisündi läbitegev Venemaa kasutab kõiki võimalusi, et vältida Euroopa riikide sekkumist tema siseasjadesse, sest nii mõnedki neist riikidest ei jaga euroopalikke väärtusi.

«Baltlastest pseudoeurooplased kiusavad venekeelset vähemust ja ülistavad natsismi.» See muusika kõditab rahulolevalt neid, kelle arvates Venemaa on pärast Nõukogude korra kokkuvarisemist pidanud taluma alandusi.

Nii on justkui negatiivse värvinguga sündmused Eestis ja Lätis rakendatud Kremli teenistusse, et sisendada venelastele usku nende enda riiki ja homsesse päeva. Mõistus keeldub uskumast, aga Eesti-Vene suhete varjukülgedest huvitatuid on tunduvalt rohkem kui neid, kelle meelest oleks põhjus sõjakirves maha matta.

Kui Eesti presidendi mõtted on siirad, siis tuleks positiivse kuvandi tekitamiseks alustada pronksmehest. Eurole üleminek kannatab oodata, Esimene Euroopa ei jookse ka kuhugi eest ära. Valimiste kontekstis võivad aga emotsioonid üle ääre ajada.

Kas teate, kui vähe oli vaja selleks, et Jugoslaavia laguneks? 1988. aasta Slobodan Miloševici visiiti Kosovosse, ühte korralikku albaanlaste meeleavaldust, ning lõpuks vana veoautot, mis suutis kanda serblastest provokaatoreid ja peosuuruseid munakive.

Jugoslaavia lagunes, sest sellest huvitatuid oli rohkem kui neid, kes pidasid etnilist vaenu kurjaks.