Andres Lipstok: Rahulikul, aga kindlal sammul euroni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanuarikuu 3. päeval, kui sloveenid krabistasid esimesi eurosid, tutvustas Eesti Pank oma muuseumis hoopis uusi 2- ja 10-krooniseid rahatähti. Kroon pidanuks varasemate plaanide järgi sel päeval ise muuseumieksponaat olema ning Eesti üks euroriikidest.
Pole kahtlust, et 20. juunil tähistab Eesti krooni käibeletuleku 15. aastapäeva, aga kas viie aasta pärast ka 20. aastapäeva?
Eestile on liitumine euroalaga «niipea kui võimalik» endiselt tähtis seda seisukohta jagab Eesti Pank valitsusega. Tähtaja kahekordne edasilükkumine sunnib aga küsima, kas eurole üleminek on libisenud Eesti jaoks määramatusse tulevikku?
Euroala laienemise ajakava
See, et Sloveenia saab 13. euroala liikmeks, ei olnud üllatus. Tegu on Kesk- ja Ida-Euroopa kõige rikkama riigiga, mis ELi uusliikmete seas on Küprose järel elatustasemelt teisel kohal. Kuid eurotsooni laienemise edasine ajakava on ebaselge. Lisaks Eestile on euro ooteruumis Läti, Leedu, Küpros, Malta, Slovakkia ja Taani.
Leedu üritas 2006. aasta kevadel tulemusetult euroala liikmeks saada. Kuigi leedukate inflatsioon ületas nõutud taset vaid 0,1 protsendipunkti võrra, pidas Euroopa Komisjon problemaatiliseks tarbijahindade edasist kasvu. Leedu inflatsioon ongi hakanud tõusma, ulatudes aasta keskmisena detsembris 3,8 protsendini (Eestis 4,4 ja Lätis 6,6 protsenti).
Balti riigid eristuvad ELi majanduses väga selgelt: kiire, üle 10-protsendilise majanduskasvuga kaasneb inflatsioon, mis on tunduvalt kõrgem euroalaga ühinemiseks lubatust. Praegu on Maastrichti inflatsiooninõue natuke alla kolme protsendi.
2004. aasta sügisel valminud lähenemisraportite põhjal täitis Eesti kõiki eurole ülemineku nõudeid ehk Maastrichti kriteeriume. Vormiliselt polnud me aga veel kaks aastat vahetuskursimehhanismi ERM2 liikmed olnud ja meie seadusandlus ei vastanud täielikult nõuetele. Eesti inflatsioon oli tookord kaks protsenti ehk lausa euroala inflatsiooni piirmäära tasemel. Paraku hakkasid siis maailmaturul kallinema nii toiduained kui ka energia, Eestis tõusid mitmed aktsiisid ning hinnakasv oli 2004. aastal juba kiirenenud.
2007. aasta algul võime tõdeda, et Eesti täidab kõiki eurole ülemineku nõudeid ehk Maastrichti kriteeriume, välja arvatud inflatsioonikriteerium. Tarbijahindade kasv takistab meil liitumast euroalaga, kuid kas see tähendab, et Eestis on hinnad käest ära?
Eesti sissetulekud (ostujõudu arvestades) ja hinnatase moodustavad praegu ligikaudu 2/3 ELi keskmisest. Majanduse avatusele ja euroga seotud vahetuskursile tugineva majanduskorralduse tõttu jõuab Eesti elatustase ELi keskmisele järele vaid kiirema majanduskasvuga. Ja sellega paratamatult kaasaskäiva kõrgema inflatsiooniga.
Eesti Pank peab sobivaks majanduskasvuks 78 protsenti, mille puhul inflatsioon võiks olla 33,5 protsenti.
Kiire areng
Viimasel kahel aastal on Eesti majandus arenenud väga kiiresti. Seetõttu on nii majanduskasvu kui ka inflatsiooninäitajad eelmainitust kõrgemad. Kuid tervikuna mitte nii kõrged, et hinnastabiilsuse tagamiseks oleks vaja erakorralisi või väga drastilisi meetmeid.
Muidugi ei saa neljaprotsendiline inflatsioon Eestis kesta aastaid. Majanduse vahespurdi ajal vastuvõetavana tunduv hinnatõus ei ole seda kindlasti mitte siis, kui SKP kasv on tagasihoidlikum.
Võib küsida, kas sellise Eesti majanduse tavapärase arengu korral, mil me võime majanduse üldolukorraga rahul olla, kuid mis samas viib meid Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmisest kaugemale, on mõistlik kasutada inflatsiooni pärssivaid majanduspoliitilisi meetmeid. Vastus on jah, kui me oleme kriteeriumile piisavalt lähedal, ning ei, kui me oleme kriteeriumi täitmisest suhteliselt kaugel.
Eesti on viimastel aastatel olnud majandustsükli tipu lähedal. Selge on, et meetmed, mida inflatsioonikriteeriumi täitmiseks oleks tulnud võtta, oleksid pidanud olema üsna karmid. Mõistlikum on lasta majandustsüklil jõuda sinnamaani, kus Eesti näitajad on ELi keskmisele lähemal ja euro kasutuselevõtuks tarvilikud meetmed võivad piirneda üksnes mõne aktsiisitõstmise edasilükkamise või muu sarnase sammuga.
Oleme realistid: nagu ütlesin novembris Eesti Panga majandusprognoosi esitlusel, ei luba inflatsioon Eestil euroalaga liituda lähema kolme aasta jooksul. Praeguste majandusprognooside alusel saab Eesti võtta euro kasutusele kõige varem aastal 2010. Valitsuse ja keskpanga ühine seisukoht on, et liituda tuleb niipea kui võimalik. Minu arvates võikski meil sihikul olla kümnendivahetus.
Mida teha?
Lugeja ootab kõige rohkem vastust küsimusele, mida peab riik tegema, et Eesti saaks euroala liikmeks? Viimastel nädalatel on mitmed majandusinimesed ja poliitikud pakkunud inflatsioonikriteeriumi täitmiseks võimalikke lahendusi, samas vist teades, et tegelikult ei too need eurot meile sugugi kiiremini.
Riigieelarve tuntav ülejääk ning Eesti Panga panganduslikud meetmed toetavad põhimõtteliselt euro kasutuselevõttu, kuid ei avalda kindlasti järsku ja lühiajalist mõju inflatsioonimäära alanemiseks.
IMFi hiljutine raport leidis, et Eesti võimudel on piiratud võimalused viia inflatsioon alla nõutud taseme. Kõige olulisem on rakendada karmi eelarvepoliitikat ning ajastada aktsiisitõuse. IMF rõhutas ka, et eurole ülemineku viibimisega seotud riskid on tugeva valuutakomitee tõttu väikesed, aga vältima peaks euro lükkumist määramatusse tulevikku.
Oluline on see, et meie partnerid välismaal mõistavad ja usaldavad Eesti kindlameelset majanduspoliitikat, mis rajaneb avatud majandusel, fikseeritud vahetuskursil ja tasakaalus eelarvel. Eesti majanduse superkasv ei kesta igavesti. See on nagunii saavutamas oma lage ja peatselt pöördumas tasasemale kasvurajale.
Kümnendivahetuse eel peaks aktsiisitõusude mõjul olema meie majandusnäitajad sellised, et saame euro kasutusele võtta. Seda ei tohi maha magada, sest järgmine sobiv hetk võib saabuda alles mitme hea aasta pärast.
Euro tähtsus
Leian, et Eesti peab ise üleminekut tähtsustama. Kõige halvem oleks käegalöömine ning sõnum, et meil ei ole mingit ettekujutust, kunas euro võiks tulla. Praegu pole näha märke, et euro kasutuselevõtu edasilükkumine mõne aasta võrra tekitaks meile probleeme. Eesti riigireitingud püsivad head, kuigi Standard & Poors ja Fitch on muutnud reitingute väljavaate positiivsest stabiilseks.
Kas võiks karta, et välisanalüütikute vaated muutuvad? Eesti ei ole teinud majanduspoliitikas rumalusi ning lihtsalt fakt, et me ei vasta administratiivselt seatud nõuetele, ei tohiks usaldust meie suhtes kõigutada.
Eesti ei tohi lõdvendada majanduspoliitikat. Väga halb oleks see, kui peale inflatsiooninõude tekiks meil probleeme teiste eurole ülemineku tingimuste täitmisega.
Eesti Pank koostab kaks korda aastas nn euro eduaruande. Esimene ilmub kevadel. Selles annab keskpank ülevaate euro kasutuselevõtu hetkeseisust ning analüüsib edasisi tegevusvariante. Ühtlasi on see märgiks, et Eesti Pangale on euroalaga ühinemine kõige tähtsam ülesanne.
Usun, et nii nagu eelnenud valitsused, ajab ka järgmine koalitsioon mõistlikku majanduspoliitikat ja jätkab aktiivselt eurole ülemineku ettevalmistusi.
Milleks Eestile euro?
Euro kui maailmavaluuta kasutuselevõtmine toetab meie majanduse stabiilsust, lihtsustab kaubandussuhteid paljude Euroopa Liidu riikidega ning teadvustab Eestit maailma ühe mõjukama majanduspiirkonna osana.
Kiirem majanduskasv toob kaasa töökohtade arvu stabiilse kasvu nii tööstuses kui ka teeninduses.
Euro vähendab ohtu, et meie raha väärtus väheneb ning säästud kahanevad.
Eesti soov minna ühisrahale üle on toonud kaasa püsivalt madalad laenuintressimäärad, mis on n-ö avansina enne euro kasutuselevõttu aidanud elamistingimusi parandada paljudel elanikel.
Euro sularaha tulekule Euroopa Liidus eelnes kapitali liikumise piirangute kaotamine. Seetõttu on tänane Eesti pangandusturg Põhjamaade tugevate investorite kontrolli all ning tihe konkurents pangandusturul on soodustanud laenuturutarbijat rõõmustavat arengut.
Allikas: Eesti Pank