Airi Värnik

FOTO: Postimees.ee

Viimaste päevade sündmustega seoses meenuvad mõned erialased seigad möödanikust. Töötasin sel ajal kui Nõukogude Liit Afganistaniga sõdis ning ka eestimaalasi sõjatandrile mobiliseeriti, Tallinna Psühhiaatriahaiglas arstina. Mõned naasnutest sattusid psühhiaatriahaiglasse.

Ma ei ütleks, et see oli massiline, kuid sümptomaatika erilisuse tõttu oli nendest juhtumitest iganädalastel kliinilistel konverentsidel juttu. Selliste patsientidega peaaegu ei saanud sõnalist kontakti, nad ei vestelnud ka kaashaigetega, vaid «olid ära».

Nad seisid akna all ja vaatasid ainiti kaugusesse, niisama ka öösel, unehäired olid ülitugevad. Sageli jooksid silmist pisarad, nagu muuseas. Haiglast lahkusid nad olulise paranemiseta.

Oli ka Tšernobõli meeste aeg, nende sümptomaatika oli diagnoositav klassikalise traumajärgse stressina, osal arenes välja pikaajaline neurootiline sümptomaatika ja/või alkoholism. Tšernobõlis käinud tegid ka 1,5 korda enam suitsiide.

Peterburi kogemus

Edasi meenub mulle seik ajast, mil ma juba pedagoogi rollis suhtlesin Peterburi psühhiaatritega. Kaks teemat võtsime seminarikavasse nende ettepanekul, sest probleemid osutusid aktuaalseteks.

Üks teema puudutas sõjaväelasi, kes teenisid Tšetšeenias. Nimelt oli vähemalt Peterburis kord selline, et teenistus vältas kuus kuud ning seejärel pidi sõjaväelane viibima kuus kuud kodus puhkusel ja käima psühhiaatrilises kontrollis. Ootamatuks ja valdavaks oli sõjaväelaste soov saada eriluba enne puhkuse lõppu Tšetšeeniasse naasmiseks.

Meeste sõnul kaotavad nad närvid just kodus, kus midagi huviväärset ei juhtu ning aeg kulgeb teosammul, sest tõeline elu on lahing või vähemalt selle puhkemise ootus, «omade» keskkond, teemad ja teod, mis elamist või surma väärivad.

Siit ilmneb oluline erinevus meie Afganistani-poiste ja Tšetšeeni palgasõdurite vahel: ühed olid tsiviilelust vägisi välja kistud tavalised inimesed, teised ise valiku teinud, kusjuures neid oli rahuvalvamiseks nimetatud tegevuseks erimeetoditega koolitatud.

Teine Peterburi psühhiaatrite tõstatatud erialane probleem oli see, et esile oli kerkinud iseäralik, üliraskesti ravitav depressiooni vorm.

Sümptomiteks on täielik apaatsus, vähimagi huvi puudumine, kõikide suhete katkestamine, kõhnumine, ööpäev ringi roidunult, kuid uneta voodis lamamine, minimaalsetegi hügieeninõuete hülgamine.

Sotsiaaldemograafilise määratluse järgi olid need ülijõukad, väga hästi edasijõudnud mehed, kes olid ära proovinud kõik maailma helged ja kurnavad hüved. Võimalused olid ammendatud, kõik oli juba olnud.

Tõime Peterburi kolleegidega paralleeli kirjeldatud loomkatsega, mida tavaliselt demonstreeritakse kasside peal, kus aju piirkonda, mis vastutab mõnutunde eest, opereeritakse elektrood ja kassile näidatakse kätte lüliti, mille vajutamisel saab katsealune kass nautida mõnutunnet (nii lihtne see ongi!).

Algul on kiisud parajuslased, kuid üha sagedamini läheb käpp lülitile, jälle ja jälle, kuni täieliku kurnatuseni ja mõnel juhul isegi surmani.

Psühhiaatrias on väga harva esinevaid ainevaldkondi sama isiku poolt enam-vähem samas ajas sooritatud mõrva ja suitsiidi lahtimõtestamine. Siin saab küll ainult teooriale tugineda, kui sedagi, sest tõde läheb lahkunutega kaasa.

Raskused objektiivsusega

Vaid nende lähedastele tehtud kirjalikud või suulised avaldused või käitumise nüansid võivad toimunule pisut valgust heita, kuid pärast traagilist sündmust on lähedaste emotsioonid nii pingelised, et raske on jääda objektiivseks ja anda tõepäraseid ütlusi.

Teoreetiliselt on sündmuste interpreteerimise skaala lai, alates ratsionaalselt kaalutletud ja planeeritud tegevusest kuni selleni, et tegemist ei ole klassikalise mõrv-suitsiidiga, vaid pigem nn topeltsuitsiidiga, s.o vastastikusel kokkuleppel elust lahkumisega, kus üks pooltest võtab tegutsemise enda kanda.

Kindlasti tuleb sellistel juhtumitel arvesse ka raske vaimutegevuse häire, mis ei võimalda inimesel aru saada oma tegevuse iseloomust ja seda juhtida.

Võib arvata, et on ka selliseid mõrv-suitsiide, kus mõrv on ettekavatsemata, hetke tulemus, näiteks kui kaelaluu osutub vägivallatseja treenitud käe all ootamatult nõrgaks ja keeleluu hapraks, millele järgnevad meeleheiteteod.