Varro Vooglaid: Kampaania «Lastevaba Eesti»

Varro Vooglaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid Foto: Postimees.ee


Teisipäevasest Postimehest võis lugeda, et kaks Saaremaal asuvat tervisekeskust on otsustanud korraldada lastevaba nädala. Kuigi pealtnäha ei paista olevat tegu millegi erilisega, võimaldab sellistele kampaaniatele tähelepanu pööramine käsitleda oluliselt tõsisemaid küsimusi.

Esiteks nähtub seesugusest kampaaniast Eesti ühiskonnas üha laiemalt leviv mentaalsus, mille kohaselt ei nähta lapsi mitte rõõmu ja inspiratsiooni allikana, vaid vastupidi, just kui tõkkena täiskasvanute teel täiusliku õnneni. Sellise mentaalsuse kohta annavad mõtteainet ühe Postimehe artiklit kommenteerinu sõnad:

«Mulle, vabandage väga, ei meeldi, kui ma olen maksnud viietärnihotelli eest hingehinda, et nädal kas lõõgastuda või süvenenult tööd teha (mõni raamat läbi töötada) ja mingid perekonnad SUNNIVAD MULLE PEALE oma röökiva pambu või kasvatamatute mudilaste lärmi. Ei taha, kas teate.

Nad on maksnud oma numbri/restoranilaua/lennukiistme/rongiistme eest ega pole reserveerinud kogu hotelli/restorani kõiki saale/salongi/vagunit. ... Mina ei pea osalema kellegi lapse kasvatamises, mina ei ole teda soovinud ega teda sünnitanud.

Mulle ei ole vaja kõiki ebamugavusi, mida ta endaga kaasa toob, peale sundida. ... Ja enne lapsega kuskile minemist äkki mõtleks, ega me teisi ei sega. ... Julgen öelda, et tunnen ennast laste seltskonnas ebamugavalt ja eelistaksin, kui lastemammad istuksid kodus.

Olen üksik naine ja see on minu valik. Mina ei sega kedagi: ma ei suitseta, ma ei kuula muusikat. Ärgu mind ka segatagu.»

Valikuvõimalus

Kui tihti väljendavad häält teha julgevate laste ja nende vanemate suunas heidetud kurjad pilgud samu mõtteid?

Mida ütlevad need kahetsusväärselt tuttavad ning egoismist pakatavad sõnad meie ühiskonna suhtumise kohta lastesse ja peredesse? Mida Eesti rahva püsimajäämise võimaluste kohta üldisemalt?

Osundatud kampaaniatele mõeldes tuleb silmas pidada, et igal lapsevanemal on olenemata kampaania toimumisest võimalus valida, kas sõita puhkama koos oma lastega või ilma. Seetõttu saab kampaania mõte seisneda vaid garantii andmises spaakülastajatele, et kõnealusel ajal saab puhkust nautida ilma, et peaks ühtegi last taluma.

Seetõttu on Georg Otsa spaa lööklause «Neile, kes eelistavad lõõgastuda lastevabalt, et saada veelgi paremaks lapsevanemaks» kohatu. Tundub mõttetu põhjendada, et arusaam õnnest, mille raames on lastel negatiivne tähendus, on lihtsalt väärastunud!

Muidugi võib siinkohal vastu väita, et tegu on vaid ühe nädalaga terve aasta jooksul. Ent ometi võib arvata, et selliseid nädalaid oleks märksa rohkem, kui ainult vastav teguviis ettevõtte suhtes tugevat kriitikalainet ja – mis veelgi hullem – ehk isegi kasumilangust kaasa ei tooks. Ja seda mitte ainult spaades, vaid ka restoranides, teatrites ja mujal. Ometi ei muuda kampaaniate rohkus ja kestus probleemi olemust.

Mustanahalised välja

Teiseks tuleb nentida, et lähtudes kolmikmõju teooriast, on spaade korraldatud kampaaniad vastuolus põhiseaduse § 12 sisalduva põhimõttega, mille kohaselt ei tohi kedagi ühegi sotsiaalse seisundi alusel diskrimineerida (ehk põhjendamatult erinevalt kohalda). Need kampaaniad on aga just nimelt diskrimineerimivad, sedapuhku kahel alusel: vanus (lapsed) ja lapsevanemaks olemine või mitteolemine.

Täpselt samast loogikast lähtudes – muutes vaid diskrimineerimise alust – võiks välistada tervisekeskusesse sissepääsu pensionäridele, järgmisel nädalal mustanahalistele ning seejärel vene rahvusest inimestele. Ja see ei ole öeldud naljana.

Asjaolu, et teatud sotsiaalse rühma esindajad kedagi häirivad, ei saa käsitleda piisava põhjusena nende avalikust alast väljatõrjumiseks. Kes peaks aga põhiseadusega vastuolus oleva tegevuse suhtes häält tõstma?

Siin jõuab järg kolmanda probleemini. Nimelt puudub tänases Eestis institutsioon, mille ülesandeks oleks teostada järelevalvet selle üle, et ükski sotsiaalne rühm takistamatult eraisikute diskrimineerimise ohvriks ei langeks.

Mõned aastad tagasi võttis riigikogu kõiki diskrimineerimise vorme keelava õigusakti asemel vastu vaid soolisele võrdõiguslikkusele keskenduva seaduse, millega loodi ka soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoht.

Vale otsus

Nende sündmuste keskel saab aga taas ilmseks, et tegu oli vale otsusega. Kinnitab ju sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik, et lastevaba nädal pole otseselt nende teema. Sama peaks väitma ka soolise võrdõiguslikkuse volinik.

Seejuures märgib Viik, et soolisel alusel diskrimineerimise korral tuleks kindlasti juhtumile ametkondlikku tähelepanu pöörata. Nagu kõnealunegi juhtum näitab, on keeruline mõista, miks peaks soolisel alusel diskrimineerimist muul alusel aset leidvast põhjendamatust erinevast kohtlemisest olulisemaks pidama.

Grand Rose spaa müügijuht kinnitas, et lastevaba nädalaga soovib ettevõte «näha inimeste reaktsiooni».

Kokkuvõttes jääb üle loota, et reaktsiooni ei hinnata vaid majandusnäitajate osas ilmnevate muutuste valguses. Sellest olulisemgi on jõuda ühiskondliku tõdemuseni, et olemuslikus plaanis ei saa käsitleda positiivsena ühtegi arengut, mis viib meid tulevikuta lastevaba Eesti poole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles