Toivo Maimets: Parteilisest kargutamisest

Toivo Maimets Foto: Postimees.ee

Paar aastat tagasi tegi maestro Eri Klas avalduse, mis mulle ikka ja jälle meelde tuleb ning mille üle mõtisklenud olen. Nimelt teatas ta, et tema ei ole kunagi oma karjääriks mingeid «parteilisi karke» vajanud. Ilmselt on see täiesti tõsi, et nii tema tippmuusikuks saamine kui ka teenitult maailmakuulsuse kogumine ei ole vajanud osalemist ühes või teises parteis.

Tean paljusid professoreid ja akadeemikuid, kes võivad enda kohta sedasama öelda. Ei teaduskraadid ega akadeemilised ametikohad ole tulnud truuduse kaudu mingile parteile, vaid mõnikord hoopis mõne partei kiuste.

Samas on nende hulgas ka mitmeid, kes on leidnud, et Eesti noor taastärkav poliitiline süsteem oma erakondadega hoopiski nende toetust vajab. Ei ole kahtlust, et ühiskond on poliitiline ning sestap on ka meie haritumate ja targemate kodanike tugi sellele süsteemile väga oluline.

Ma usun näiteks, et mitmedki meil lahvatanud skandaalid, mille taga nähakse mõne poliitiku kurja kavalust ja kombineerimisoskust, on tegelikult vaid teadmatuse, kogenematuse ja rumaluse viljad. Meie professionaalne poliitika on teismeliseeas ja nii on ka tema toimetamised – juba nagu midagi mõistlikku hakkaks tulema, ent nooruse kärsitus ja põikpäisus lükkab ikka ja jälle vankrit kraavi poole.

Usun, et Eri Klasigi kogemused näiteks euroopalikus asjaajamises või ausas konkurentsis tuleksid kasuks nii mõnelegi erakonnale. Või, miks ka mitte, tema kogemused, kuidas luua erinevatest pillirühmadest hästi kokkukõlavat orkestrit.

Seetõttu on minu arvates ääretult tervitatav Tartu Ülikooli (praeguse) rektori Jaak Aaviksoo kindel soov poliitikasse suunduda. Ma usun, et tema mõistus, reageerimiskiirus ja kogemus nii kodu- kui ka välismaal annab Eesti poliitikasse panuse, mida tegelikult iga valija ootab.

Sealjuures ei ole mulle arusaadav kirg, millega ta kolleeg Ene Ergmat rektorikohast eemal hoida püüab.

Akadeemik Ergma on kindlasti üks neist, kes oleks suurepärast akadeemilist karjääri saanud jätkata ka «parteilise karguta». Tema teeneks on aga mitmete mõistlike ideede toomine poliitikasse ja – mis võib-olla veelgi tähtsam – mitmete tulipäiste rumaluste õigeaegne peatamine.

Jaak Aaviksoo poliitilisel alusel segregatsioonile üles kutsuvate avalduste vastavus põhiseadusele jäägu õigusteadlaste hinnata.

Samas tahaksin küll väga loota, et kui ta ise ühel päeval poliitikast loobuda soovib (või, hoidku jumal, sealt eemale jäetakse), ei oleks talle suletud ükski avaliku sektori ametikoht Eesti riigis.