Urmas Sõõrumaa: Lubagem ettevõtetel annetada

Urmas Sõõrumaa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ärimees Urmas Sõõrumaa.
Ärimees Urmas Sõõrumaa. Foto: Peeter Langovits

Riigikogu 2007. aasta valimiste eel sõnastavad poliitikud taas valimiskampaania teemasid ja suunavad avalikkust arutlema erakondade kampaaniasõnumite sisu üle. Kellel mõjusam sõnum, seda saadab valimistel edu. Mitmed sõnumid saavad ainult kampaania eesmärgil välja töötatud, sest kõlavad praegu avalikkuse jaoks huvitavalt.

Üks kampaania korras seadustatud ettepanekuid, mis eelmiste riigikogu valimistega seoses kerkis, oli keelustada ettevõtete annetused erakondadele. Praegu on õige aeg küsida, kas see, pealtnäha igati üllas idee, on vähendanud ringkäendust, korruptsiooniohtu ning suurendanud läbipaistvust, mis omal ajal eesmärgiks seati? Ma ei ole selles väga kindel. On jäänud mulje, et poliitikud ka ei ole, sest muidu nad ei küsiks ju jätkuvalt ettevõtjatelt toetust.

Ettevõtjad ummikus

On tekkinud olukord, kus vaatamata sellele, et anonüümne maksumaksja eraldab aastas erakondadele riigieelarvest kümneid miljoneid kroone, on ka parteide eraisikutest toetajate annetuste suurusjärgud jõudmas omal ajal ettevõtete poolt annetatu tasemele. Suurusjärgud on samad, kuid toetajate hulk on kokku tõmbunud. Järelikult jõuab ettevõtjate sõnum poliitikuteni järjest vähem ja järjest selektiivsemalt.

Paarkümmend viimast mohikaanlast, kes julgevad avalikult oma nime all erakondi toetada, on saanud avalikeks peksupoisteks. Inimesed, kelle julgust ja eeskuju avalikkus ja ajakirjandus peaksid hindama, saavad selle eest tegelikult aasta ringi vastu pead. Rahvuslik kannibalism on meil jätkuvalt väga levinud.

Ma ei kahtle, et ka minu siinne seisukohavõtt saab mitte sisulise, vaid just isikut puudutava kriitika osaliseks. Sellises olukorras pole ime, et avalike annetajate ring ei laiene, kuigi meil on tempoka majanduskasvu tingimustes sündinud sadu uusi jõukaid kodanikke, kellest enamik on ju ühiskondlikult aktiivsed. Paljud neist on sunnitud demokraatia arendamiseks otsima teid ja vahendeid, mis eemalduvad eelkirjeldatud eesmärgist. Ja poliitikud teavad seda. Ka nemad ei taha kohtumisi hämaras keldrikohvikus nagu kümme aastat tagasi – see läheb kallimaks maksma.

Ettevõtete annetuste keelustamise kaudu sai tagasilöögi ka osalusdemokraatia põhimõte. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete omanike hääl ei pääse nüüd poliitilise eliidi juures kõlama, kuigi võiks. Samuti ei tasu unustada, et domineeriv osa Eesti majandusest on väliskapitali kontrolli all. Sellel kapitalil on oma huvid ning mida suurem ettevõte, seda suurem huvi. Äkki oleks lihtsam lasta ka need ettevõtted rambivalgusesse oma huve ja toetust avalikult näitama?

Olen varem toetanud eri ettevõtete kaudu väga erinevaid erakondi. Spordile, kultuurile ja ka otseseks heategevuseks olen andnud aga mitu korda rohkem raha. Ja ikkagi jään ma Eesti ajakirjanduse jaoks elu lõpuni «Keskerakonna sõbraks». Üldse tundub, et ainult Keskerakonnal ongi sõbrad, teistel sõpru justkui pole.

Nendegi valimiste eel toetan erakondi tavapäraselt laiapõhjaliselt ja avalikult, seekord siis eraisikuna. Sarnaselt teiste ettevõtjatega on ka mulle ette heidetud oma isiklike huvide ajamist, «vorst vorsti vastu» kauplemist. Kuigi vähesed usuvad, võin kinnitada, et annetusi tehes ei seosta ma neid konkreetsete majanduslike huvidega. Jah, omal ajal üritasime valitsusele aru pähe panna, et Eesti Raudteed ei müüdaks, kuid päris ära hoida seda siiski ei õnnestunud. Sama oli Narva Elektrijaamade müügi katsega, kui just ettevõtjate mõjutusel see tehing venima ja hiljem katki jäi.

Ootan poliitikutelt seda, mida enamik meist. Tahaks elada turvalises riigis, tahaks loota, et meie lapsed saavad oma vanematest parema hariduse, et tervishoius toimuvad muudatused jõuaksid võimalikult paljude inimesteni.

Poliitika järjepidevus

Soovin ka seda, et Eesti poliitika oleks järjepidev – et vajalikud eelnõud ei seisaks kitsarinnalise ärategemise taga ning et riik ei sekkuks ettevõtlusesse. Tugev riik ei tähenda riiklikku kapitalismi, vaid riik tellijana peab seisma vabaturu arengu ja turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtete eest.

Praegune majandusolukord sarnaneb kohati omaaegse olukorraga telemaastikul. Oleks lastud ETV-l samamoodi reklaamiturul edasi osaleda, nagu oli tavaks 1990ndail, poleks meil olnud uusaastaööl valida kolme kanali vahel.

Sedalaadi on jutt, mida paljud ettevõtjad täna poliitikutele räägivad ja enamik poliitikuid saab sellest ka aru. Küsimus on valikutes ja ühe või teise ettevõtmise tempos. Olen veendunud, et tugevad erakonnad on demokraatliku riigi üks aluseid ning arvamuste paljusus on tervitatav.

Eesti parteimaastikul jätkub konsolideerumine, seepärast tuleb esimesi erakondade ühinemisi igal juhul tervitada ja selle protsessi jätkumist toetada. Ettevõtete annetuste taastamine ei tohiks kedagi riivata, küll aga suurendaks erakondade rahastamise läbipaistvust.

Avatus teeb mängureeglid selgemaks. Väikese ühiskonnana on Eestis niigi kogukondlik naabrivalve, rahvakontroll, kui tahate. Iga idee taga ei ole vaja näha primitiivset omakasu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles