Jaan Olari: Streik näib ainsa võimalusena

Jaan Olari
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Olari
Jaan Olari Foto: Postimees.ee

Olen psühhiaater, kes praktiseerib mõlemal pool Soome lahte. Mul on Eestis palju arstidest sõpru, kelle igapäevaelu ja töötingimused mind muretsema panevad. Soome olude tundmine võimaldab võrrelda neid Eesti omadega.

Kui ma Soome-tööaastate alguses end Tampere Ülikoolis täiendasin, küsisin oma juhendajalt professor Mattilalt, kuidas Soome arstid sedavõrd kõrgeid töötasusid saavad. Õpetlane vastas, et kõrged palgad on streigi tulemus. See vastus tegi mind kui sotsialistlikust süsteemist võrsunud arsti tummaks.

1991. aastal oli Soomes noorarstide kuupalk 10 000 marka (25 000 krooni). Nüüdseks on see kahekordistunud ja tõusnud 2000–3000 euroni. Tavaarstide tunnitasu on üldjuhul 20 eurot.

Eesti tervishoiupoliitikast vohab aga endiselt saamatus ja viletsus. Seni pole suudetud tagada plaanitud arstide palgatõusu 66 kroonilt 75 kroonile.

Ma pole oma olemuselt äärmuslike vaadete pooldaja, kuid tõdedes, et mu sünnimaa kolleegide palga tõstmisega ei taheta kuidagi hakkama saada, olen järjest rohkem veendunud, et Eesti meedikute majandusliku olukorra parandamiseks on ainus võimalus streik.

Tõmmates paralleele igapäevase arstitööga, võiks streiki võrrelda elektrišokiga eluohtlikus seisundis inimese päästmiseks.

Streigiga ei pea tingimata kaasnema anarhia. Streiki saab läbi viia ka delikaatselt, mõõdutundega, eiramata arstieetikat.

Toon taas näite palgavõitlusest Soomes. Aastaid tagasi ütlesid Turu Ülikooli kuus anestesioloogi eesotsas doktor Heikki Pälvega päevapealt lahti haigla teenistusest, sest nende palk ei vastanud tehtavale tööle. Tulemusena täideti arstide nõuded, kompromiss saavutati suhteliselt kiiresti.

Protestiaktsiooni käigus jätkasid Turu arstid aga erakorraliste haigete ravi ja opereerimist. Nii ei rikkunud nad Genfi ja Helsingi inimõiguste konventsiooni ega arstide eetikakoodeksit.

Kui Eesti meedikud peavad edaspidigi rabelema majanduslikes raskustes ja mõtlema ennekõike ots otsaga kokkutulekule, siis suureneb veelgi arstide ja õdede väljaränne. Praeguseks on 589 arsti võtnud Eesti tervishoiuametist sertifikaadi tööks välismaal.

On reaalne oht, et pärast raskusi palgakokkuleppe sõlmimisel suureneb see arv veelgi. Sageli siirduvad välismaale just tipparstid, kelle kogemusi, teadmisi ja oskusi Eesti haiged hädasti vajavad.

Olemuselt ettevõtlik ja vaimsusele vastuvõtlik Eestimaa rahvas väärib silmapaistvaid meedikuid, kes ravivad neid nende isamaal. Hingele võib inimene toetust saada raamatust, kirikust, kunstist või muusikast. Tervise saab suuresti tagasi vaid arstidelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles