Laine Jänes

FOTO: Postimees.ee


Eestis on jõulud olnud viimase saja aasta jooksul liikuv püha – kord on jõulud, siis jälle enam ei ole, ja siis jälle on. Samas taktis on liikunud ka pühakodade saatus. Nii nagu eesti kultuur ja elu. Niivõrd palju sõltub rahva saatus võimust ja võimulolijate tahtest ja/või suvast.

Tartu Maarja kirikus on tegutsenud maaülikooli võimla, Tartu Pauluse kirikus oli Eesti Rahva Muuseumi varahoidla. Okupatsioonivõim pidas meie ajaloolist pärandit nii tühiseks, et muutis pühakojad koguni ladudeks.

Õnneks saab Maarja kogudus kiriku peagi tagasi ning Pauluse kiriku renoveerimiseks korraldatud arhitektuurikonkurss andis suurepärase tulemuse, mille elluviimisel saab Pauluse kirik tagasi väärikuse ja suursugususe.

Ka Niguliste kirik saab Tallinna Jaani kiriku renoveerimise ajaks elu sisse, sest siis hakkavad seal taas toimuma jumalateenistused. Kahjuks ainult ajutiselt – kuni Jaani kirik korda saab. Parim oleks, kui ka Niguliste kirik läheks taas kogudusele tagasi.

Hooned elavad kõige paremini ja kirkamalt, kui nad täidavad oma algse rolli. Buckinghami palees on rohkem elujõudu kui Louvre’is, kuigi Louvre on kenam ehitis kui Suurbritannia kuninganna residents. Elavad inimesed ja traditsioonid on nagu kett, millel ei ole ühtegi nõrgemat lüli.

Kirikud tuleb korda teha

Kirik, mis täidab rolli, milleks ta on ehitatud, elab samuti. Kirik on pühakoda, kuid kirik on ka eesti rahva ajalugu. Nii helgemates kui ka tumedamates piltides.

Eelkõige just sel põhjusel peab Reformierakond väga oluliseks suunata pühakodade korrashoiuks aastas vähemalt sada miljonit lisakrooni. Seda on 20 miljonit krooni rohkem kui luteri kiriku praegune 80 miljoni kroonine aastaeelarve.

Nõukogude aeg muutis suure osa eesti rahvast usukülmaks. Protestimeelsed, kes käisid Nõukogude ajal jõuludel kirikus, enam väga ei käi.

Nüüd on hoopis tõusmas protest kiriku vastu, et miks nad siin õnnistavad seda ja räägivad toda. Isegi sakraalarhitektuur ei tundu püha. Usukülmus, täpsemalt selle vastasus ja võõraste alternatiivide otsimine on aga ohtlik. See viib meid toitvate juurte juurest eemale.

Meil tuleb väärtuste süsteem õigesse paika tagasi nihutada. Küsimus ei ole ainult paaris või paarikümnes riigi ja ühiskonna jaoks olulises kirikuhoones. Küsimus on väärtustes, mida nad edasi kannavad. Nad peaksid kandma edasi meile emapiimaga sissejoodetud väärtusi, lähtuma meie juurtest.

Heaoluühiskonna paradoks on selles, et raha, täpsemalt öeldes asjade mõõtmine rahas ja materiaalsetes varades, muutub teatud mõttes teisejärguliseks. Elu on ilus siis, kui meie ümber on võimalikult palju mõistmist, ilu ja kunsti.

Riik saab siin tegelikult kõige rohkem ära teha. Tuleb luua loovuseks soodne pinnas, toetada loomist, mis muudab meie igapäevaelu värskete emotsioonide võrra rikkamaks.

Kultuuri on võimalik kõige enam talletada ajas, milles ta sünnib. Berndt Notke «Surmatants» Niguliste kirikus on tõeline šedööver, kuid praegu oleks meil sellise kaliibri ja vanusega teosega mõne hoone kaunistamine võimatu. Selle väärtus on hindamatu.

Uus «Surmatants»

Seepärast arvan, et üks protsent riigi tellitud avaliku ruumina käsitletavate ehitiste investeeringurahast tuleb edaspidi kasutada kunsti ja monumentaalkunsti sihttellimiseks, mis väärtustaks avalikku keskkonda. Uued Notked ja «Surmatantsud» elavad sageli kauem kui kohad, kuhu nad esimest korda paigutatakse.

Rahva saatus sõltub osalt iibest, kuid suurelt osalt ka pärandist, mida vanemad oma lastele edasi annavad. Paljude meie sugulasrahvaste hulgas on emakeelseid inimesi kolmveerand või alla selle. Suurrahvad suruvad peale oma kombeid ja traditsioone, mis ei pruugi üldse meile omased olla.

Integreerumine on muidugi vajalik. Eesti kultuur peab mõtlema sellele, et me ei pea säilitama ja edasi kandma mitte ainult oma pärandit, vaid Euroopa Liidu osana ka Euroopa pärandit. Ja sakraalarhitektuur on Euroopa Liidu liikmesriikides üks tähtsamaid kultuuri edasikandjaid.

Jõulude ajal on tore kirikusse minna, eriti tore on siis, kui kirikus lagi ei tilgu ja krohv ei kooru. Kuigi sellel aastal tulevad Eesti jaoks ebatavaliselt rohelised jõulud, on see aeg, mil hakkab jälle valgemaks minema. Loodetavasti saab valgemaks ka maa ja ärkab ellu päev. Igas mõttes. Eesti kirikud vajavad elutantsu.