Videokaader ligi 80 meetri sügavusel merepõhjas lebavast Estonia vrakist

FOTO: arhiiv

Sissejuhatus

Riigikogu 1994. aastal Eesti Vabariigi territooriumilt parvlaevaga Estonia sõjatehnika väljaveo asjaolude väljaselgitamiseks moodustatud uurimiskomisjoni alus on 30. novembril 2004 Rootsi STV 1 saates «Uppdrag granskning» avaldatud Rootsi endise tolliametniku Lennart Henrikssoni väide, et 1994. aastal, vahetult enne parvlaeva Estonia hukku, oli ta tunnistajaks Rootsi kaitseväe vedudele parvlaeva Estonia pardal Tallinnast Stockholmi.

Tollitöötaja Lennart Henrikssoni sõnul kutsuti ta toona, 14. septembril koos oma otsese ülemusega tollivalitsusse, kus sai korralduse konkreetsete registreerimisnumbritega sõidukite last kontrollimata läbi lasta.

Teine suuremat lasti vedav auto pääses kokkuleppe kohaselt Stockholmi sadamast sama aasta 20. septembril tollikontrollita läbi. Olles kohustatud «teesklema» tollikontrolli, heitis Lennart Henriksson 1994. aasta septembris pilgu veostele ning leidis, et tegemist on tõenäoliselt sõjatööstuse elektroonikaseadmetega.

Pärast seda intervjuud kinnitasid Rootsi kaitsejõud, et kaitseväe ja tolli vahel «oli ja on endiselt Tolliametiga leping, selle sisu on aga salajane» ja «kaitsejõud ei saa täpsemalt seletada, miks Rootsi kaitsejõud olid huvitatud Eestist pärit sõjalistest materjalidest, ent kaitsejõud on alati huvitatud, kui asi puudutab ümbritsevate riikide sõjaväelist varustust».

Pärast nende faktide avalikuks tulekut otsustas Rootsi Kuningriigi valitsus 3. detsembril 2004 teha kuningriigi õukonnakohtu eesistujale kohtunik Johan Hirschfeldtile ülesandeks asjaolusid uurida ning valitsusele sõjatehnika vedude kohta hiljemalt 21. jaanuariks 2005 aruanne koostada.

Kohtuniku ülesanne oli uurida, kas sõjatehnika veod parvlaevaga Estonia 14. ja 20. septembril 1994 tõepoolest aset leidsid ning kui leidsid, siis kas need veosed võisid olla plahvatusohtlikud.

Samal valitsuse istungil otsustati ka tellida kaitseväelt ja kaitseväe varustusametilt aruanne, kuidas kasutab Rootsi kaitsevägi tsiviilaluseid sõjaliste materjalide vedudeks.

Rootsis korraldatud uurimise tulemusena kinnitati, et 14. ja 20. septembril 1994 veeti Estonia pardal sõjatehnikat. See koosnes elektroonikast, millel puudus Johan Hirschfeldti aruande kohaselt «igasugune seos relvasüsteemidega» ja mis oli mõeldud Rootsi kaitseväele.

Uurimise käigus ei tuvastatud, et Rootsi kaitsevägi oleks mõnel muul korral Estoniaga sellist tehnikat vedanud.

Riigikogu uurimiskomisjon moodustati eesmärgiga Rootsis ilmnenud asjaolude valguses selgusele jõuda, kas Eesti ametkonnad või ametiisikud olid sõjatehnika vedudest teadlikud või nendega seotud, sest sõjatehnika pidi vähemalt 1994. aasta kahel mainitud kuupäeval olema Estoniale laaditud Tallinna sadamas.

Suhted Rootsi poolega

Riigikogu uurimiskomisjoni visiit Rootsi Kuningriiki toimus 1.–2. juunil 2006.

Komisjoni delegatsioon kohtus Johan Hirschfeldti aruande algatamise aluseks olnud ütluse esitanud tolliametniku Lennart Henrikssoniga, 1994. aastal Rootsi Tolliameti peadirektoriks olnud Ulf Larssoniga, Rootsi valitsuses parvlaeva Estonia puudutavate küsimuste eest vastutava arenguministri Mona Sahliniga, kaitseministeeriumi juriidilise osakonna juhataja Helena Lindbergiga, 1994. aastal Rootsi sõjaväeluuret MUST juhtinud kindralmajor Erik Rosanderiga ning Sõltumatu Faktigrupi (The Independent Fact Group) esindajatega.

Kõige tähelepanuväärsemaks infoks võib pidada MUSTi endise juhi kindralmajor Erik Rosanderi väidet, et Hirschfeldti aruandes kinnitust leidnud sõjatehnika veeti Rootsi Eesti esindaja palvel, analüüsimaks, millega on tegu.

Erik Rosander väitis, et nimetatud eestlase sõnul ei olevat Eestis kompetentsi Vene sõjaväe mahajäetud sõjatehnika ja selle väärtuse hindamiseks. Rootsi sõjaväeluure MUST endine juht kinnitas, et vedusid oli ainult kaks, sest ühte sõidukisse ei mahtunud kogu kaup 14. septembril 1994 ära. Ülejäänud tehnika veoks tehti täiendav sõit 20. septembril 1994.

Nagu ilmnes Rootsi sõjaväeluure analüüsist, ei pakkunud enamik saadetisest kindralmajori väitel Rootsile huvi, kuid saadetises oli olnud ka elektroonikat, mille sisu oli Rootsile «väga huvipakkuv».

Kindralmajor Rosander nimetas Eesti kontaktisikut «Eesti kolleegiks», kuid ta ei mäletanud täpselt, kes oli see eestlane, kes nende asutusega elektroonika analüüsimiseks ja Rootsi toimetamiseks ühendust võttis. Kindralmajor ütles 2. juunil 2006 komisjoni delegatsiooniga kohtudes, et Rootsi sõjaväeluure saatis «Eesti poolele» pärast elektroonika analüüsimist tehnika kohta üksikasjaliku kokkuvõtte ja materjalide analüüsi.

Kõnealuse memo adressaati ei õnnestunud komisjoni liikmetel välja selgitada ning komisjoni töö käigus on selgunud, et ühegi eriteenistuse või mõne muu riigiasutuse käsutuses mainitud kirja ei ole. Seepärast pöördus uurimiskomisjon 15. septembril 2006 Rootsi Kuningriigi suursaadiku Eestis Dag Harteliuse poole palvega korraldada, et Rootsi edastaks memo ja aruande koopia riigikogule.

23. oktoobril 2006 teatas Rootsi suursaadik vastuses, et on ühendust võtnud asjakohaste Rootsi ametiasutustega, kuid talle edastatud infole toetudes ei ole Rootsi sõjaväeluure sellise sisuga kirja Eestisse saatnud ning ilmselt oli komisjoni kohtumisel endise sõjaväeluure ülema kindralmajor Rosanderiga üksteisest mööda räägitud.

Kuidas toimusid Rootsi Valitsuse kinnitust leidnud sõjatehnika veod 14. ja 20. septembril 1994 parvlaevaga Estonia Eesti Vabariigi territooriumilt Rootsi Kuningriiki?

Kohtumisel Rootsi sõjaväeluure MUST toonase ülema kindralmajor Erik Rosanderiga 2. juunil 2006 anti komisjoni delegatsioonile täpsem ülevaade sõjatehnika transportimisest Eestist Rootsi 14. ja 20. septembril 1994.

Kindralmajori väitel korraldas Rootsi pool operatsiooni logistilise plaani ja kogu transpordi pärast seda, kui «Eesti pool» oli sõjatehnika olemasolust teada andnud.

Erik Rosanderi väitel saadeti Eestisse Volvo pick-up-sõiduk, mis tõi kauba parvlaevaga Estonia 14. septembril 1994 Stockholmi.

Eestis selgus, et elektroonikat ja dokumente ei saa toimetada Rootsi ühe korraga. Seetõttu toimus nädala pärast, 19. septembril Tallinnast väljuva Estonia pardal uus vedu Volkswageni kaubikuga, millega toodi Erik Rosanderi väitel ära kogu materjal.

Kahe sõjatehnika veo puhul rakendas Rootsi toll tollal salajast tolli ja kaitsejõudude vahelist lepingut, et Rootsi kaitsevägi saaks vajadusel importida veoseid riiki tolliformaalsusteta.

Kohtunik Johan Hirschfeldti raportist johtub, et Rootsi tolli ja kaitseväe vahel oli «kokkulepe lihtsustatud tolliprotseduuride kohta, kui kaitsejõud importisid Rootsi erilisi saladusekaitsega materjale» ning «kokkulepe sõlmiti tollase ülemjuhataja ja tollijuhatuse direktori vahel».

Lisaks selgub raportist, et 1994. aastal kehtinud kokkuleppest olid teadlikud ka riigikantselei ja kaitseministeerium.

Rootsi tolliameti endise juhi Ulf Larssoni kinnitusel rakendati seda lepingut korduvalt alates 1992. aastast, mil leping sõlmiti. Lepingut on mitu korda pikendatud.

Kes oli või võis olla Eestis teadlik kõnealustest vedudest?

Komisjon ei ole tuvastanud Eesti era- ega ametiisikuid, kes oleksid olnud teadlikud Rootsi kaitseväe korraldatud sõjatehnika vedudest 14. ja 20. septembril 1994. Komisjon ei ole kindlaks teinud ka muid isikuid, kes tunnistaksid, et neil on sõjatehnika vedude kohta infot. Eesti riigi käsutuses ei ole ka sõjatehnika vedude koosseisu memo ega muid dokumente.

Komisjon on küsitluste käigus kontrollinud, kas 1994. aastal võis Eesti tollis toimida nn telefoniõigus, mille alusel oleksid tolliametnike tööd mõjutanud tolli juhtkonna või muude isikute telefonikõned. Tolliga seotud ametnikud on kinnitanud, et midagi sellist Eesti tolliametis ei olnud.

Kas on alust arvata, et sõjatehnika vedu leidis aset ka 27. septembril 1994 Tallinnast väljunud Estonia pardal?

Komisjon on uurimise jooksul püüdnud jõuda selgusele, kas 27. septembril 1994 Tallinnast väljunud Estonia pardal võidi vedada strateegilise kasutusega tehnikat.

Pärast Rootsi tollitöötaja Lennart Henrikssoni 30. novembril 2004 Rootsi STV 1-le tehtud avaldust Rootsi kaitseväe sõjatehnika vedude kohta parvlaevaga Estonia kinnitas Rootsi tolliamet, et tollil on Rootsi kaitseväega leping, mille üksikasjad on salastatud ning mis annab Rootsi kaitseväele õiguse importida sõjatehnikat Rootsi üksnes suulise deklareerimisega.

Samas pressiteates on öeldud, et kaitsejõud on seoses televisioonis esitatud andmetega kinnitanud, et ametkonnal ei olnud Estonia hukkumise ööl laeva pardal militaarse otstarbega materjale. Tolliamet kinnitas ka omalt poolt, et «konkreetsel juhul ei tulnud kaitsejõududelt kaupade sisseveo kohta ka mingit teadet».

Komisjoni arvates on märkimisväärne, et Rootsi valitsusele esitatud raportis on kohtunik Johan Hirschfeldt selgelt keskendunud ainult 14. ja 20. septembril 1994 Stockholmi saabunud sõjatehnika kohta väidetu kinnitamisele, öeldes ka, et «uurimise käigus ei ole ilmnenud andmeid, mis annaks põhjust oletada, et kaitsejõud oleksid mõnel muul juhul 1994. aasta septembrikuu jooksul, v.a 14. ja 20. kuupäeval, transportinud parvlaevaga Estonia sõjatehnikat».

Kohtunik Johan Hirschfeldt kinnitas Rootsi valitsusele edastatud raporti avalikus osas, et tal «ei ole põhjust eeldada, et kaitsejõud või kaitsejõudude varustusamet oleks püüdnud transportida parvlaeva Estonia pardal sõjatehnikat siis, kui laev hukkus».

Siiski ei saa Johan Hirschfeldti raporti põhjal üheselt hinnata, kas ta sai infot sõjaliste veoste transportimise kohta kelleltki, kes võis kaudselt olla seotud kaitsejõudude või kaitsejõudude varustusametiga, näiteks lepingu alusel tegutsevalt eraettevõttelt.

Sellest aspektist Johan Hirschfeldti raportit hinnates ei ole selge, kas küsimust laiemalt püstitades oleks uurimise tulemused olnud samasugused.

JAICi tollase esimehe Uno Lauri kinnitusel keskendus JAICi uurimine tollal ainult laevahukule ja sellele vahetult eelnenud sündmuste uurimisele ning küsimustele, miks laevahukk aset leidis, kuidas see juhtus ja mida teha, et sellist katastroofi tulevikus ära hoida.

Siiski kontrollis JAIC Uno Lauri väitel toona 27. septembril väljunud Estonia kohta levinud kuuldusi, nagu oleks laeva hilinemise põhjuseks tollialal või sadamas viibinud sõjaväelased ja kahtlased kaubikud, mis sõitsid laevale viimasena. Uno Lauri kinnitusel kontrolliti neid ajakirjandusest pärit väiteid ning leiti, et kuuldustel ei olnud tõepõhja.

Uno Lauri väitel selgus JAICi uurimise käigus, et huku põhjustel ja võimalikel sõjatehnika vedudel ei olnud seost. Missuguses uurimisfaasis see selgus, Uno Laur ei mäletanud, sest sündmusest on möödas üle kümne aasta. Uno Laur kinnitas, et sõjatehnika vedude kohta puudus JAICil tema teada igasugune info.

Ka JAICi tollase uurimiskomisjoni esimehe kinnitusel väitsid JAICi tuukriuuringutes osalenud tuukrid JAICile, et autotekil ei ole tuukrid käinud, ning tema teada ei ole Estonia vraki autotekil kunagi käidud. Kapten Lauri väitel ei tundnud JAIC huvi laeva lasti sisu vastu, küll aga oldi huvitatud sellest, kas last oli korralikult kinnitatud.

Komisjon küsitles kapten Arne Valgmat, kes oli JAICi Eesti-poolne vaatleja Hollandi uurimislaeva pardal nimetatud tuukriuuringute ajal. Arne Valgma väitel salvestati mitme tuukri edastatud videopilti üksnes ühe videomagnetofoniga.

Märkimisväärne on, et Arne Valgma kinnitusel käisid tuukrid siiski ka laeva autotekil. Tollase uurimise seisukohalt on tähelepanuväärne, et tuukriuuringute kestust lühendati ette teatamata kahe päeva võrra ning tuukrite käigust vraki kaptenisillale teavitati JAICi Eesti vaatlejat alles hiljem.

Komisjoni hinnangul ei pühendatud tuukriuuringute käigus Eesti vaatlejat uurimise üksikasjadesse ning Eesti pool ei olnud talle kaasa andnud konkreetset uurimisülesannet. Piisavalt põhjalikku tööd polnud võimalik teha, sest uuringud kestsid mitu ööpäeva ja Eesti poolt esindas tuukriuuringute jälgimisel ainult üks vaatleja.

Komisjon on kohtunud ka tollase kriminaalasja menetlust läbi viinud isikute ja JAICi kahe endise esimehega ning peab tõdema, et parvlaeva Estonia viimase reisi lasti ei ole teadaolevalt kunagi uuritud ei JAICi ega kriminaaluurimise menetluse käigus.

Viimane vaibus pärast seda, kui JAICi uurimine viitas juba paari esimese õnnetusjärgse kuu jooksul asjaolule, et laevahuku põhjuseks olid halvad ilmastikutingimused, mistõttu purunes vöörivisiir ja vesi tungis autoteki kaudu laeva.

Komisjonil ei ole alust kinnitada ega ümber lükata väidet, et 27. septembril 1994 Tallinna sadamast väljunud parvlaeva Estonia pardal veeti sõjatehnikat.

Kui küsimusse soovitakse täiendavat selgust tuua, tuleks tõenäoliselt põhjalikumalt uurida, millist infot on kogutud laevavraki kohta pärast

28. septembrit 1994 ning mida nägid laevavrakil käinud tuukrid. Viimased on aga seotud Rootsis antud vaikimisvandega.

Komisjoni tähelepanekud, mis ei puutu otseselt nende uurimisülesannetesse

Lähtudes varasematest Estonia uurimistest, mis on olnud puudulikud, on komisjon sunnitud tähelepanu pöörama mitmele riigikogu otsusega otseselt mitte seonduvale küsimusele, millele spetsialistid ja teised isikud seoses Rootsi poolt kinnitust leidnud sõjatehnika vedudega on osutanud. Osaliselt analüüsib neid küsimusi vabariigi valitsuse moodustatud riigiprokurör Margus Kurmi juhitud asjatundjate komisjon.

Uurimiskomisjon soovib eespool öeldule toetudes ning küsitluste ja analüüsi tulemusena lühidalt esitada seisukoha mõne Estoniaga seonduva seiga kohta, mis komisjoni hinnangul on põhinenud vääral või eksitaval infol või vajab täiendavat tähelepanu.

1. Komisjon on seisukohal, et vahetult pärast JAICi lõpparuande avaldamist 1997. aasta detsembris ajakirjanduses ilmunud «salajane», nn Felixi raport on valeandmetele toetuv, teadlikult eksitava sisuga kirjutis. Raport on ilmselt Eesti suhtes ebasõbraliku riigi eriteenistuste aruanne organiseeritud kuritegevuse kohta, millele tundmatu huvigrupp või isik on lisanud tekstiosad Eesti kõrgete ametiisikute ja poliitikute kohta. Felixi raporti eesmärk on komisjoni hinnangul kahjustada nimetatud isikute ja Eesti Vabariigi mainet.

2. Riksdag’i Estonia parlamendigrupi ja vabariigi valitsuse asjatundjate komisjoni infovahetusega seoses soovib komisjon juhtida tähelepanu alljärgnevale. Komisjonil puudub võimalus vastata küsimusele, kas JAICi korraldatud dokumenteeritud laevavrakile sukeldumistele lisaks on laevavrakile korraldatud veel sukeldumisi või muid veealuseid operatsioone. Sellise uurimise algatas Rootsi õiguskantsler Rootsi parlamendisaadiku Lars Ångströmi 9. septembril 2006 esitatud avalduse alusel.

3. Mainitud avaldus käsitleb ka muid teemasid, nagu kohtunik Johan Hirschfeldti küsitlemine Rootsi Riksdag’i ees 6. aprillil 2006, pärast seda kui selgus, et viimane oli omaalgatuslikult hävitanud materjalid, mis olid kogutud Rootsi valitsuse tellitud, sõjatehnika vedude kohta käiva uurimisraporti tarbeks.

Johan Hirschfeldt väitis Riksdag’i ees, et otsuse uurimiseks kogutud taustmaterjalid hävitada võttis ta küll vastu ise, kuid seda vastavalt oma arusaamisele valitsuse püstitatud ülesande täitmisest.

Parlamendisaadikute küsimustele vastates selgus samuti, et Johan Hirschfeldt on unustanud kõik kõrvalised asjaolud, mis talle uurimise jooksul olid teatavaks saanud ning mis ei puuduta otseselt sõjatehnika vedusid kahel raportis mainitud kuupäeval. Seda teemat käsitleti ka komisjoni delegatsiooni Rootsi visiidi ajal 1.–2. juunil 2006.

Komisjon on seisukohal ja teeb ettepaneku, et Eestil kui Estonia lipumaal ning JAICi tööd juhatanud riigil on õigus saada tuukritöö tellija, tuukritöö teinud ettevõtte ja tuukrite käsutuses olevat infot.

Valitsus peaks kasutama kõiki diplomaatilisi võimalusi mõjutada Rootsi valitsust, et tuukrid vabastataks vaikimisvandest, aidates seega lahendada mitmeid Estoniaga seotud küsimusi, mille vastuseid Eestil ei ole.

4. Küsitletavatega kohtudes tõstatus Estonia meresõidukõlblikkuse küsimus. Senistes ametlikes uurimistes ei ole vaadeldud, kas laev ka tegelikult vastas sertifikaadil näidatule, võttes arvesse, et rahvusvaheline uurimiskomisjon (JAIC) keskendus oma uurimises üksnes laevahukule ning vahetult enne laevahukku toimunule. Jääb selgusetuks, miks JAIC ja kriminaalmenetlus ei pööranud tähelepanu laeva sertifitseerimisega seotud küsimustele. Sellised küsimused on muu hulgas: mis alustel anti välja parvlaeva Estonia meresõidukõlblikkust tõendav sertifikaat? Kas laev ka tegelikult tehniliselt igati kõlblik sõiduks avamerel? Kuidas hinnata tolleaegseid ekspertiise laeva tehnilise seisukorra kohta? Küsimusi tekitab see, kuidas omistati rannikusõidu õigusega laevale ühel hetkel +I 3/3 E, Deep Sea, Ice IA, Car/Passanger Ferry + (AUT) sertifikaat.

Teada on, et Soome mereturvalisuse amet andis laevale pärast ehitamist reisilaeva mereohutust tõendava sertifikaadi, mille alusel oli laeval õigus sõita rannikuvetes.

Laeva mereohutust kontrollis Soome meresõiduamet kuni 14. jaanuarini 1993. Bureau Veritas oli tollal volitatud kontrollima laeva tehnilist seisukorda ja selle vastavust rahvusvahelistele nõuetele.

Pärast mainitud kuupäeva läks vastutus laeva tehnilise seisukorra eest Eesti meresõiduametile, kes pikendas Bureau Veritase volitusi kontrollida laeva meresõiduohutust SOLASi ja teiste rahvusvaheliste mereturvalisuse konventsioonide kohaselt.

Täiendavat selgust tuleks komisjoni arvates tuua Estonia tehnilise vastavuse kohta viimasele antud meresõidukõlblikkuse sertifikaatide valguses: mis alustel anti välja parvlaeva Estonia meresõidukõlblikkust tõendav sertifikaat? Kas laev ka tegelikult tehniliselt igati kõlblik sõiduks avamerel? Missuguseid ekspertiise ja hinnanguid on andnud tolleaegsed eksperdid laeva tehnilisele seisukorrale?

Kokkuvõte

Komisjonile teadaolevalt veeti sõjatehnikat 14. ja 20. septembril 1994 parvlaevaga Estonia Eesti Vabariigi territooriumilt Rootsi Kuningriiki. Vedusid korraldas Rootsi sõjaväeluure MUST.

Komisjon tuvastas, et Eesti riigi ametkonnad ja ametiisikud ei olnud teadlikud 14. ja 20. septembril 1994 Estoniaga toimunud sõjatehnika väljavedudest Rootsi. Komisjoni andmetel said Eesti ametkonnad esimest korda kinnituse mainitud vedude toimumise kohta 2005. aasta jaanuaris, kui Rootsi eriteenistuste esindajad teavitasid teabeametit.

Uurimiskomisjoni delegatsiooni visiidil Rootsi 1.–2. juunil 2006 kinnitas Rootsi sõjaväeluure MUST toonane ülem kindralmajor Erik Rosander komisjoni delegatsioonile, et kõnealusest sõjatehnikast teavitas Rootsi eriteenistusi «Eesti poole esindaja». Veoste Rootsi toimetamise logistilised ja transpordiga seotud küsimused lahendasid rootslased.

Väidetavalt edastas Rootsi veoste koosseisu kohta Eesti esindajale veoste sisu kirjeldava memo. Komisjon ei ole tuvastanud, kellele memo saadeti. Uurimiskomisjonil ei ole õnnestunud leida kinnitust ühegi Eesti praeguse ega tollase ametniku ega muu isiku kohta, kes oleks teadnud või kaasa aidanud mainitud sõjatehnika veole või kes oleks kinnitanud kindralmajor Rosanderi esitatud infot.

Mainitud vedude puhul ei olnud 1994. aastal tegemist Rootsi ja Eesti ametivõimude koostöös teostatava salajase luureoperatsiooniga. Komisjon leiab, et mainitud sõjatehnikavedude puhul tegutses Rootsi Eesti territooriumil oma luureoperatsiooni läbi viies viimase teadmata.

Komisjon tuvastas, et Rootsi esindajad ei täitnud 1994. aasta septembris Eesti Vabariigi territooriumilt Estoniaga välja veetud sõjatehnika puhul tolliprotseduure nõuetekohaselt.

Komisjonil puudub võimalus hinnata, kas 1994. aastal aset leidnud sõjatehnikaveod Eesti territooriumilt parvlaevaga Estonia Rootsi olid vastuolus või kooskõlas Eesti riigi huvidega.

Ettepanekud valitsusele

1. Teha valitsusele ettepanek tagada Eesti Vabariigi täielik kaasamine käimasolevates ja tulevikus aset leidvates Estoniat puudutavates uuringutes. Valitsusel tuleb tagada juurdepääsuks kõigile asjakohastele materjalidele ja infole koostöö Rootsi valitsuse ning ametkondadega.

2. Teha valitsusele ettepanek luua suurõnnetuste uurimiseks vajalikud õiguslikud mehhanismid, et suurõnnetuste uurimiseks loodaks komisjon, mille liikmed saaksid vajaduse korral osaleda uurimistöös ajutiselt põhikohaga.

3. Lähtudes asjaolust, et Estonia huku järel on siiani teadmata kadunud, ent väidetavalt laevahukust pääsenud mitu isikut, ning arvestades, et viimastel võib olla olulist infot Estoniaga seotud küsimuste kohta, teha valitsusele ettepanek jätkata nende isikute otsimist.

Raport on avaldatud lühendatud kujul. Täismahus raport on saadaval riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee