Jeroen Bult: Baltimaade sõbrad või huvid?

Jeroen Bult Foto: Postimees.ee

President Toomas Hendrik Ilves on Kadriorus olnud vaevalt kaks kuud, kuid juba on ta teeninud reputatsiooni kui ELi uute liikmesriikide ehk Uue Euroopa – kui kasutada USA endise kaitseministri Donald Rumsfeldi sõnu – juhtiv eestkõneleja.

Ilves ütleb, et talle ei meeldi niiviisi lahterdatud olla, kuid president teab, kuidas saada hakkama meediaga. Samuti peab ta olema teadlik asjaolust, et ajakirjanikud ja teised vaatlejad haaravad tavaliselt tänuga kinni kõigist ELi puudutavatest jõulistest avaldustest.

«Pole mõtet minna ülbeks ega tunda liigset rahulolu,» kaebas Ilves oma kõnes riigikogu konverentsil 30. oktoobril, viidates Vana Euroopa negatiivsele arusaamale ELi puu uutest oksakestest. See polnud esimene kord, kui ta väljendas säärast kriitikat.

Artiklis, mis avaldati 2005. aastal Hollandi Euroopa liikumise ajakirjas, osundas toonane Euroopa Parlamendi liige Ilves kasvavale rahulolematusele Ida-Euroopas ja Baltimaades ELi kehtestatud piirangute üle.

Mainiti tööemigrante puudutavaid tõkkeid, kuue vana ja jõuka liikmesriikide «gängi» käitumist, sest nood ei soovi maksta rohkem ELi ühiskassasse, ning teisi patroneerivaid nutulaule läänes.

Baltimaade koostöö

President – ja varivälisminister – Ilves kavandas isegi strateegia kaitsmaks ja süvendamaks Eesti huve (veel kasvavas) ELis. Kohtumise ajal oma Läti, Leedu ja Poola kolleegidega Vilniuses 6. novembril esitles Ilves oma võluvalemit: rohkem koostööd Eesti, Läti ja Leedu vahel.

«Me peame arendama välja ühise positsiooni ELis,» väitis ta. Piisavalt tähelepanuväärne on, et president ei maininud Poolat. See vihjas, et kosmopoliidist intellektuaal Ilves põlgab hetkel Poola poliitikas valitsevate reaktsioonilis-konservatiivsete Kaczynski kaksikvendade kitsarinnalist maailmavaadet.

Ilves ei kõhelnud väljendamast oma inspiratsiooniallikat, unelma alust – Beneluxi. See majandusliku ja poliitilis-parlamentaarse koostöö unikaalne vorm Hollandi, Belgia ja Luksemburgi vahel, mis 1. jaanuaril, muide, tähistab 60. aastapäeva, peaks olema eeskujuks kolmele Balti riigile, ütles «THI».

Kuid kahjuks on igapäevane praktika palju keerulisem. Vaatamata kogu algsele entusiasmile on Benelux muutunud järk-järgult tähtsusetuks. Kolm väikest monarhiat on põhiliselt seisnud oma rahvuslike huvide eest, mis päädivad mõnikord isegi tõsiste pingetega, eriti Hollandi ja Belgia vahel.

Nagu näitas oma hiljutises artiklis professor Rik Coolsaet, Belgia Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi direktor, langesid maade huvid peamiselt kokku 1930., 1940., ja 1950. aastail. Ülemaailmne majanduskriis, mis järgnes 1929. aasta kokkukukkumisele Wall Streetil, natsismi ähvardus, Teine maailmasõda, külma sõja algus, Marshalli abi (Ameerika majanduslik taaselustamisprogramm Euroopale) ning vajadus lõimida (Lääne-)Saksamaa Euroopa ja üleatlantilistesse struktuuridesse – kõik need sündmused sundisid Hollandit, Belgiat ja Luksemburgi oma jõud ühendama.

Hiljem ujusid vastukäivad poliitilised ja diplomaatilised kultuurid ning hoiakud taas pinnale. Holland langes ohvriks oma kalvinistlikule/protestantlikule Gidslandi (teednäitava maa)-sündroomile ja esitles end paljude belglaste meelehärmiks «suurimana väiksetest maadest».

2000. aastal, läbirääkimistel Nice’i lepingu üle, nõudsid hollandlased Belgia arvel Euroopa Ministrite Nõukogus üht lisahäält. Belgia peaminister Guy Verhofstadt oli raevus.

Haag ei tea, mida teha Belgia lõputu föderaliseerimisprotsessiga. Praegu on riigil kuus (!) valitsust. Samas on Hollandi poliitiline kaos ja kasvav euroskeptitsism jahmatanud Brüsselit.

Üldisemas plaanis mõjutavad Prantsusmaa ja Saksamaa poliitilised soovid Belgiat ja Luksemburgi. Holland omakorda, olles endine koloniaal-merevõim, pole end kunagi hästi tundnud Mandri-Euroopas ning vaatab seepärast USA ja Suurbritannia poole.

Ebareaalne koostöö

Samasugust kujundit võib üle kanda Balti piirkonda. Eesti peab end maalähedaseks Põhjamaaks ning Soomet ja Rootsit enda kõige loomulikumateks liitlasteks, samas kui «keskeurooplane» Leedu võtab alati arvesse Poola positsiooni.

Koostöörühmade koalitsioonide sõlmimine Eesti, Läti ja/või Leedu vahel ELis näiteks selleks, et teadvustada teistele liikmesriikidele Venemaa küünilisi võimumänge, on kõige tõenäolisem stsenaarium. Siiski on alaline ja institutsionaliseeritud koostöövorm lihtsalt ebareaalne. See on Beneluxi tegelik õppetund.

Holland, Belgia, Iirimaa, Portugal, Austria ja Bulgaaria võivad olla Eestile samuti kasulikud partnerid.

President Ilvese raamatukogus Ärma talus leidub kindlasti raamat, millest ta saab lugeda Briti peaministri lord Palmerstoni 19. sajandi keskel öeldud kurikuulsat tsitaati: «Riikidel ei ole alalisi sõpru või liitlasi, neil on vaid alalised huvid».