Krista Kodres: Sakala saaga

Krista Kodres Foto: Peeter Langovits

Paistab, et Sakala saaga hakkab läbi saama. Kultuuriministri kõrvad on jäänud kõigile pöördumistele kurdiks, väidetavalt seetõttu, et asjade seisu muutmine on riigile liiga kulukas.

Arvamusel on osalt kindlasti ka sisu, sest kunagine minister Margus Allikmaa tehtud strateegiline otsus lahendada Sakala keskuse küsimus nn public-privat-partnership-meetodit kasutades oli rutakas ja läbimõtlemata. Allikmaa tahtis saada suurt muusikalisaali, ja kohe, konverentsisaali, ja kohe. Kiirustades ei analüüsitud korralikult lepingu majanduslikku sisu, hiljem aga pigistati silmad kinni lepingu rikkumiste suhtes.

Muinsuskaitse

Sakala keskus ei ole teatavasti muinsuskaitse all. Miks, seda on mitmel pool juba ka põhjendatud. Olles üks 1997. aastal tehtud Eesti 20. sajandi arhitektuurimälestiste nimekirja koostajatest, lisan oma versiooni. Kümme aastat tagasi ei võetud kunagist poliitharidusmaja kaitse alla kahel põhjusel: Raine Karbi loomingust peeti arhitektuurselt silmapaistvamaks Tallinna linnahalli ning Sakala puhul oli tegu majaga, mille lammutamist ei osanud tollal keegi uneski ette näha. Muinsuskaitseameti soov oli, et uute mälestiste nimekiri ei saaks liiga pikk, sest kaitse all olemine toob riigile iga objekti suhtes ka kohustusi.

Sakala hoone sattus muinsuskaitse huviorbiiti 2003. aastal, kui selgus, et arhitektuurivõistlusel oli unustatud (!) võistlustingimustele lisada muinsuskaitse eritingimused, mis olid nõutavad, kuna hoone asus kaitse all olevate hoonete (Eesti Panga hooned) kontakttsoonis. Viga asuti parandama, st tingimusi muudeti.

Seetõttu jõudsid järgnevad projektid kõik ka muinsuskaitseameti juures oleva ehitusmälestiste ekspertkomisjoni ette. Ekspertkomisjon lükkas eskiisid tagasi senikaua, kuni neist viimane (2006) vastas mahu ja kõrguste osas nõutule. Alates 2003. aastast on nõukogu protokolliliselt korduvalt soovitanud arendajatele ja projekteerijatele leida võimalus Sakala interjööride säilitamiseks, kuna tegu on arhitektuuriajaloolisest vaatepunktist Eesti postmodernismi vaieldamatult kõige ekstravagantsema ruumikujundusega; teisalt peegeldavad nad ka suurepäraselt oma aega ja maja algset parteipoliitilist funktsiooni – on seega visuaalselt paljukõnelevaks märgiks ühest ajastust. Neid soovitusi projektide kinnitamisel ei arvestatud (teatavasti on ekspertnõukogu otsused muinsuskaitse institutsioonidele vaid soovituslikud). Nüüd, sügiseks kujunenud situatsioonis, tegi komisjoni viimane istung 29. novembril ettepaneku võtta Sakala interjöörid ajutise kaitse alla, et peatada nende plaanitav lammutamine. Kultuuriminister seni vaikib.

Asjaajamisest

Mitmed Sakala teemal kirjutajad on rõhutanud, et nad ei ole põhimõtteliselt uue keskuse vastu, kuid neid ärritab kogu projektiga seotud asjaajamine. Jagan seda arvamust seetõttu, et Sakala arendajad on eiranud lepingus olevaid punkte ning et kultuuriministeerium on lepingu rikkumist tolereerinud.

Minu silmis on rikutud kaht tingimust. Esiteks ei ole lepingus sõnagagi mainitud vana hoone täieliku lammutamise võimalust, vaid räägitakse «rekonstrueerimisest» ja «renoveerimisest». «Rekonstrueerimine» tähendab erialaterminoloogias olemasoleva hoone kas täielikku või osalist taastamist nii, et säiliks selle algne kuju. «Renoveerimine» tähendab olemasoleva hoone / selle osade parandamist (remonti). Nagu teada, ei tegele uus Sakala projekt ei renoveerimise ega rekonstrueerimisega.

Teiseks on arendajad eiranud lepingu sätet, mis väidab, et hoone rajatakse arhitektuurikonkursi alusel. 2004. aastal konkurss tõepoolest toimus (muide kultuurkapitali finantseerimisel), selle võitis OÜ Arhitektuuriagentuuri projekt, mille lahendus ei saanud mahtude ja arhitektuurikeele sobimatuse tõttu sellesse arhitektuurselt ja linnaehituslikult nõudlikku keskkonda heakskiitu.

Ka arendajale ei olnud projekt sümpaatne. Paraku, selle asemel et kuulutada välja uus võistlus, asuti iseseisvalt otsima uut projekteerijat.

Esimesena toodi näha Inglise firma Burrows & Cave lahendus, mis aga lükati tagasi selle arhitektuurse küündimatuse tõttu. Seejärel, kaasas muu hulgas ka ekspertnõukogu tungiv soovitus korraldada uus konkurss, angažeeriti projekteerima Raivo Puusepp.

Plaanitav keskus ja kultuur

Arendajad on korduvalt rõhutanud, et uuest keskusest kujuneb väärikas pealinna kultuurimagnet. Sellel väitel on sisu, kui vaadata viimati väljapakutud keskuse ruumilist lahendust: siin on suur saal ja palju kinosaale, ja miks mitte pidada kultuurifunktsiooni kandjaiks ka restorane ja kohvikuid.

Äripindu on ka palju ja nad on paigutatud ruumiliselt vägagi silmatorkavalt: kultuuri juurde saamiseks peab läbima kommertstsooni. Müügistrateegia seisukohalt on see muidugi ainuõige otsus.

Siit tulenebki ka Uue Sakala projekti algkontseptsiooni küsitavus: kui äri peab kultuuri doteerima, nagu plaanis on, siis peab äritegevusele andma võimaluse toimida – see on loogiline.

Teisalt näib, et 15-aastase kapitalismikogemusega eestlane ei ihka enam pidevalt viibida kaubamajas ja eelistab pigem n-ö puhtamaid lahendusi: kultuuriruumi ja äriruumi lahushoidmist. Kuid võib-olla ma siiski eksin ja tegu on vaid isikliku sisetundega.

Nii või teisiti, Uuel Sakalal on potentsiaali kujuneda kultuurihooneks. Minu arvates on see võimalik, kui lepingu mõlemad pooled suudavad oma hoiakuid muuta. Muuta võiks näiteks veendumust, et rong on läinud ja midagi muuta ei ole enam võimalik.

PS. Alles hiljuti edastas üks sõber info Evelyn Sepa Sakala keskusega seonduva artikli kohta, ilmunud juba 08.02.2006. Riigikogulane väidab seal, et siinkirjutaja ajab seda Sakala-asja isikliku kibestumise tõttu, mis johtuvat sellest, et mind ei valitud Eesti Kunstiakadeemia rektoriks, teiseks seetõttu, et minu elukaaslane Emil Urbel ei võitnud Sakala konkurssi. Kaks valet korraga: rektoriks pole ma kunagi kandideerinud ja Urbel pole Sakala konkursil osalenud. Kibestunud olemiseks puuduvad põhjused.