Jüri-Ott Salm: Valitsuse haltuura merel

Jüri-Ott Salm Foto: Postimees.ee

Kaheksa ja poole kuu möödudes võiks rannas end kergemini tunda – Vaindloo saare lähedal merepõhjas asunud mürgipunn – Runner 4 – on tühjaks imetud. Ametkonnad on vaeva näinud ja valitsus kõvasti raha eraldanud. Kuid merel toimuvat vaadates erilist kergendust siiski ei tunne.

Kahe aasta eest lubas keskkonnaministeerium, et 2006. aasta algusest kaetakse sellistel juhtudel kulud õlifondist, mida finantseeritaks naftatransiidilt kogutavate maksudega. Õlifondi on vaja regulaarselt aset leidvate õnnetuste likvideerimisega seotud kulude katmiseks ja reostustõrjevarustuse soetamiseks.

Õlifondi loomine on valitsusele liiga keeruline, pärsib majandust – ja öelgem otse, riivab kellegi huve. Nii meeldibki valitsusel enam käia maksumaksja rahakoti kallal ja reederid saavad oma laevadega veidi odavamalt toimetada. Ja loodus peab ootama, kaua ootama, kuni ka valitsus viimaks leiab, et nüüd on õige aeg õnnetuse likvideerimiseks raha eraldada.

Seekord läks õnneks, et Runner 4 enne vraki suuremat kahjustumist ja nafta väljavoolamist tühjendada jõuti.

Maksumaksja raha

Arusaamatuks jääb, miks maksumaksja peaks kulud katma? Kui Eesti territoriaalvetes laevad põhja lähevad või solki merre kallavad, võivad reederid muretult vilistada – halvasti formuleeritud seadused ei kohusta neid õnnetust likvideerima.

Ikka üritatakse lihtsamalt läbi ajada, andmata endale aru, et kavaldatakse üle ka iseennast. 2006. aasta kevadel avati suure pidulikkusega Saaremaa süvasadam, kohal olid Eesti majanduse eestkõnelejad, nenditi sadama tähtsust Eesti arengule.

Kohal polnud aga keskkonnaminister – kas oli sadama pärast rohelistega liiga palju kohut käidud või oli hakanud tekkima kahtlusi. Maikuust saadik on Saaremaa sadam jõhkralt seadust rikkunud – puudub sadamapass, kuid töö käib. Keskkonnaminister jättis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esitatud sadamapassi eelnõu Saaremaa sadamale kooskõlastamata.

Põhjuseks täitmata keskkonnanõuded – pole tagatist, et sadam suudaks naftareostusega toime tulla, tagatud pole lindude elupaikade ega kalapüügikohtade kaitse.

Kui ELF pöördus murega sadama tegevuse järelevalvaja – veeteede ameti poole, ja juhtis tähelepanu sadama illegaalsele toimimisele, saadi vastuseks järgmist. Sadama laevaliikluseks avamise protsess, sh sadamapassi kinnitamine, on «ebaproportsionaalselt keerukas, võrreldes selle dokumendi vähese sisulise tähtsusega riikliku järelevalve aspektist vaadatuna.»

Vile seaduste peale

Tundub, et ka riigiamet võib olla nagu Oliver Kruuda, lapsest saati kärsitu – teeme ära ja vaatame, kas ja mis saab. Seaduste peale lihtsalt vilistatakse. Kui aga midagi juhtub, näiteks naftareostus Saaremaa sadamas, ei olda selleks valmis või sealne loodus saab kahjustada läbimõtlematu tegevuse tõttu, meie maksumaksjatena aga tasume selle oma töö arvel.

Vahel on raske aduda, kas valitsuse liikmed ja ametnikud üldse taipavad, kus riigis nad elavad ja kelle huve teenivad. Tihti tekib tunne, et enamik neist pole ennast kurssi viinud ei Eesti seadusloome ega Euroopa Liitu astumisega.

Kui Saare maavanem avaldab soovi «vabastada» laevaliiklustrassid Naturast, jääb mulje temast kui mõne offshore-riigi esindajast. Nagu paljudele riigitegelastele, pole vist ka temani jõudnud Natura võrgustiku, Euroopa loodusliku mitmekesisuse säilitamise nurgakivi nõuded.

Mõnes mõttes on see arusaadav – 2004. aasta kevadtalvel puudulikult ja kiirustamisi läbi viidud Natura avalikustamisprotsess on jätnud paljud maaomanikud siiani teadmatusse, et Natura 2000 ei välista senist tüüpi maakasutust ja eeldab selle jätkamist säästval ja jätkusuutlikul moel, tagamaks ohustatud liikide säilimise.

Uus trahvioht

Et vältida taas halvimat, märgin ära: keskkonnaministeerium Villu Reiljani eestvedamisel esitas Eesti Natura 2000 alade nimekirja Euroopa Liidule 2004. aasta mais ja võttis endale Euroopa Komisjoni ees vastutuse ka nende alade kaitseks. Kui esitatud aladel kaitset ei tagata, on valitsusel taas võimalus maksumaksja töö arvel Euroopa Komisjonile järjekordset trahvi maksta.

Seaduste täitmise ja mõistliku majandamise nõudmine pole kiusuajamine. Rahast on siiski ka tähtsamaid asju – rahas me ei uju, raha me ei söö – Läänemere ellujäämine ja eesti rahva säilimine on omavahel seotud. Milleks meile oma riik, kui me seda kaunist maad ja merd tulevastele põlvedele ei suuda säilitada?