Tõnis Palts: Sakala tuleb anda rahvusooperile

Tõnis Palts Foto: Postimees.ee

Mul on Rebase-poistest kahju. Paari poliitiku «villutamise» pärast on majanduslikult peksa saanud tore noor mees – Peeter Rebane.

Reformierakondlasest kultuuriministri kas lollusest või siis korruptiivsetel kaalutlustel korraldatud Sakala keskuse konkurss 2002. aastal, selle alusel sõlmitud leping konkursi kaotajaga – aktsiaseltsiga Uus Sakala – ning selle lepingu täiesti põhjendamatu pikendamine keskerakondlasest kuultuuriministri poolt ilmselt tema vaimse isa tungival soovitusel on tekitanud skisofreenilise olukorra.

Seda olukorda peavad nüüd iga hinna eest klaarima Peeter Rebane ja tema sulesepad. Täiesti mõttetu on siunata neid, kellel Villu Reiljan käskis jääda oma liistude juurde.

Kas on Villut pandud?

Kas te olete mõelnud, mis saaks siis, kui panna arhitekt Raivo Puusepa uue Sakala hoone projekt konkursile – kes maksab riigile kõige rohkem kohustusega ehitada valmis ja hallata just sellist hoonet 50 aasta jooksul?

Asjatundjad arvavad, et riik saaks 200–300 miljonit krooni ja samasuguse hoone pealekauba. Just nii palju on valitsus selle objektiga riigile jälle Villut pannud.

Juba ainuüksi selle pärast tuleb kogu protsess viia nulli. Igasuguste arusaamatuste ärahoidmiseks tuleb maksta Rebasele ja teistele asjaosalistele kinni tehtud kulutused pluss vähemalt kümme protsenti intressi aasta baasil.

Kui keegi ütleb, et see on läinud rong, siis tuleb sellele inimesele, kelle tõttu näeme vaid rongi tagatulesid, korraldada vähemalt poliitpoomine. Isegi sel juhul, kui ta oli vaid väike õnnetu rööpaseadja suure poliitiku raudteel.

Bolševikud ei kohku

Kui algseis on taastatud, siis tuleb otsustada, mis saab edasi. Kas lõhkuda vana maha ja ehitada Raivo Puusepa valmis projekti järgi või säilitada osaliselt praegune hoone.

Puusepa hoone on eraldi vaadatuna täiesti suurepärane. Nii nagu on seda eraldi vaadatuna muide näiteks ka Viru Poeg.

Aga minu arvates ei sobi Puusepa uus Sakala Estonia, Eesti Panga hoone ja Sakala vana maja vahetusse lähedusse. Hirmutab eelkõige mahuline kontrast. Unikaalses keskkonnas hakkaks domineerima võrdlemisi tavaline hoone.

Eraldi küsimus on lõhkumine. Me võime vaielda, mis vaidleme, aga Sakala keskus on huvitava arhitektuuriga maja. Ma oleksin küll väga-väga ettevaatlik, kui tegu on teiste inimeste loomingu hävitamisega. Aga ilmselt ongi see bolševistliku kultuuri ja minu konservatiivse ellusuhtumise vahe. Bolševikud ei häbenenud isegi kirikuid lammutada.

Üleüldse tuleb vead alati kinni maksta. Nii tuleks ka Viru Poja puhul maksta kinni arendaja tehtud kulud koos pangaintressidega. Mitte kiusata arendajat. Erisuseks on seekord see, et süüdlased on teada.

Eraldi teema on avalikkuse hullutamine kultuuriinimeste vajadustega. Linnas on kaks suurt peaaegu pankrotis saali, Rocca al Mare suurhall ja linnahall. Veel üks suur saal kindlasti halvendab, aga mitte ei paranda olemasolevate saalide majanduslikku seisu.

Eriti müstiline on see olukorras, kus valitsus on ise nende teiste saalide omanik või kaasomanik. Uue saali rajamisel hakatakse seal ka kindlasti teatrit tegema, seega riigilt raha juurde küsima.

Olukorras, kus väga hea Von Krahli teater vireleb rahapuuduses, oleks see näkkusülitamine teatri juhile Peeter Jalakale.

Meil on pooleli Kultuurikatla projekt. Miks me ei investeeri sinna seda 200 miljonit, mida plaanime kinkida eraettevõtjatele?

Meil ei olevat konverentsikeskust. Selle saab väga hästi välja arendada linnahalli baasil, säilitades selle põhilised arhitektuurilised elemendid.

Kindlasti on kultuuriinimestele ruume juurde vaja, aga neid ei tohi luua ebakultuurselt. Kultuur ei ole betoonis, ammugi siis mitte kompressoris.

Uus ooperimaja

Peale selle on ikkagi lõpuni vaidlemata, milleks üht pealinna parimat kohta kasutada. Kas tõesti peame juba kohe alguses andma pool pinda kommertsile, nagu Rebaste äriplaan ette näeb? Just kommertsile. Kobarkino on 90 protsenti ja konverentsikeskus on 99 protsenti kommerts. Kas tõesti on see koht Estonia vahetus läheduses nii labane?

On kõlanud ettepanek, et Sakalas võiks olla uus linnavalitsuse hoone. Miks mitte?! Aga mul on teine ettepanek. Ooperiteater vajab uusi saale. Miks peab need tegema teise linna otsa?

Miks on vaja saja-aastane traditsioon ja uus ooperi tõusulaine füüsiliselt eraldada? Miks need uued saalid ei võiks olla just üle tee ja maa-aluse avara galeriiga ühendatud meie praeguse teatri lipulaevaga?

Kui annaksime linna parima koha ooperiteatri laiendusele, siis oleksid rahvusooperil Estonia saalid ja Sakala saalid. Kõlab ilusti nagu noorte lauljate duetid ooperis «Tuhkatriinu». Kuna tegu oleks Tallinna kesklinna krooniva rahvusteatri kompleksiga, mis säilitab olulise praegusest Sakalast, siis jõuaksid võib-olla ka linnaarendajad üksmeelele selle ehitise kõrguse asjus.

Siis lahendaksime kõik tänapäevase lava rajamisega seonduvad probleemid. Saaksime rakendada ka kompleksi ühtse visuaalse arhitektuurilise lahenduse, mis lähtuks Estonia majast. Sellest, mis on meie südames. Mitte sellest, kuidas mahutada hoonesse võimalikult palju kaubanduspindu!