Jeroen Bult kirjutab, et Gruusia loodab tülis Venemaaga tuge mõjukatelt sõpradelt, keda tal tegelikult pole: Euroopat huvitab vaid Venemaa energia ja USA presidendil on muidki muresid kui Gruusiat kaitsta.
Jeroen Bult: Gruusia pingutab üle oma võimete
16. oktoober 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neli Vene sõjaväeohvitseri, kellest kõik alguse sai, on ammu tagasi emakesel Venemaal võib-olla elavad nördimuse oma Gruusia-seikluse üle välja noorte ajateenijate peal , aga Gruusia ja Venemaa jätkavad endiselt pühendunult omavahelist külma sõda.
Tundub aga, et tugevamad kaardid on seekord Venemaa käes.
Pärast oma võimuletulekut 2003. aasta rooside revolutsiooni järel kuulutas Gruusia president Mihhail Saakavili evardnadze-järgse Gruusia välispoliitika prioriteediks pöördumatu lõimumise Euroopa Liidu ja NATOga.
Venemaa, kes siiani seedib Stalini impeeriumi ja Peeter Suure vallutuste kaotust, sai deja vu. Kreml ei suutnud omal ajal tõkestada Balti riikide ELi ja NATO-ambitsioone, kuid vandus, et hoiab järelejäänud endised Nõukogude Liidu vabariigid oma mõjusfääris.
Ukraina võib-olla tõesti lükkab oma heanaaberlikud suhted Läänega edasi, kuna pahaendeline Nõukogude aparatik Viktor Janukovit on võimul tagasi, aga Gruusia «Mia» on põikpäiselt jäänud püha veendumuse juurde, et Gruusia võetakse lääneriikide perekonda vastu.
USA presidendi George W. Bushi teade, et ta võtab Gruusia NATO-ambitsioone tõsiselt, andis Saakavili enesekindlusele tuge.
Selle aasta 5. juulil Peterburis toimunud maailma suurimate tööstusriikide ühenduse G8 tippkohtumise eelõhtul kohtus Bush oma Gruusia kolleegiga Washingtonis. Sellele järgnenud ühisel pressikonverentsil ütles ta: «Ma usun, et NATO võidaks sellest, kui Gruusiast saaks NATO liige, ja Gruusia võidaks samuti.»
Euroopa Liidu lipp on alati taustaks, kui Saakavili või mõni tema ministritest televisioonis esineb, mis näitab, et Gruusia arvates on vaid aja küsimus, kuni nad Brüsseli paleedesse kutsutakse.
Kahjuks ei ole Gruusia optimism õigustatud.
Esiteks, Saakavili liitlane George W. Bush lahkub ametist 2009. aastal. Kui novembris toimuvatel Kongressi vahevalimistel saavad suurvõidu demokraadid, võib see olla eelmäng demokraatide saabumisele Valgesse Majja.
Eelmine demokraadist president Bill Clinton näitas aga üles palju väiksemat huvi NATO ittalaienemise vastu. Poola oli suure hulga valijate tõttu huvitav, aga Balti riike tõmbas Clintoni valitsus alt USA-Balti hartaga aastal 1998, ja jäi tuleviku suhtes vaoshoituks.
Bushi (kurikuulus) vabaduse ja demokraatia levitamise filosoofia oli see, mis lõpuks viis Balti riikide NATOsse kutsumiseni Praha tippkohtumisel 2002 novembris. Kes ütleb, et uus demokraatlik president ei ole Venemaa kapriisidele sama aldis kui Clinton?
Uued ELi liikmesriigid kahtlemata tunnevad Gruusiale nende ristikäigul Venemaa väljapressiva imperialismi vastu kaasa. Eesti on Gruusiaga sõlminud viimastel aastatel soojad suhted ja Saakavili valitsus on palganud Mart Laari oma majandusnõunikuks.
Aga ajaloolasena peaks Laarile olema tuttav reaalpoliitika fenomen. Mõjuvõimsad Euroopa riigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia, leiavad kindlasti, et nende energiahuvid Venemaal on palju tähtsamad kui mingi väikese karjuva Kaukasuse hiirekese püüdlused.
Gazprom, Kremli võimsaim relv pärast raketti SS20, juba varustab Euroopa Liitu neljandikuga siin tarbitavast gaasist. Teatega, et nad kavatsevad eeldatavalt maailma suurimat Shtokmani gaasimaardlat uurida üksi, ilma Ameerika kompaniide Chevroni ja ConocoPhilipsita, vihjas Venemaa sellele, mis võib kujuneda Venemaa poliitika kritiseerimise hinnaks.
See seletab, miks Anna Politkovskaja jõhkra mõrva ja Gruusia ning Aafrika immigrantide vastu suunatud võimude sallitud vägivalla asemel olid president Putini 10.11. oktoobrini toimunud Saksamaa visiidi päevakorrapunktide hulgas esikohal hoopis ärisuhted.
Dresdenis, linnas, mida Putin oma KGB-aastatest nii hästi tunneb, mainis Saksa kantsler Angela Merkel «strateegilist partnerlust» Venemaaga kas ta sammub oma eelkäija Gerhard Schröderi jälgedes? Välisminister Frank-Walter Steinmeier on korduvalt öelnud, et suhetele Venemaaga hakatakse 2007. aasta esimesel poolel, kui Saksamaast saab ELi eesistujariik, erilist tähelepanu pöörama.
Baierimaa peaminister Edmund Stoiber on isegi kutsunud üles looma «ELi-Venemaa vahelist vabakaubandustsooni» ja spekuleerinud Venemaa suurema osaluse üle Euroopa kaitsetööstuskontsernis EADSis (Venemaa riigipank Vnetorbank juba ostis viieprotsendilise osaluse EADSis).
Kriitilisi märkusi Venemaa kohta võib vahel kuulda Suurbritanniast ja Taanist. Võib-olla Holland ühineb nendega nüüd, kui Putin keelas Hollandi nafta ja gaasihiiu Shelli Sahhalini saarel tegutsemise ühe näpuliigutusega. Aga suurem osa vanast Euroopast on vait.
Järeldus saab ainult olla, et vapral Gruusial ei ole Läänes tõelisi mõjukaid sõpru, ainult ebapopulaarne president kaugel Ameerikas. Nähtavasti ei ole Mia Saakavili seda ebameeldivat ja julma tõde veel oma vaimusilma ette mananud. Gaasitsaar Vladimir Putin on aga Gruusia üksindusest vägagi teadlik.