Urmas Varblane ja Raul Eamets: Eestis vajab väärtuslikke töötajaid

Raul Eamets ja Urmas Varblane Foto: Postimees.ee

Urmas Varblane ja Raul Eamets kirjutavad, et odava võõrtööjõu kasutamine tähendab minevikku vaatavat majanduspoliitikat. See aga ei ole kooskõlas teadusmahuka majandusega.

Viimastel kuudel on Eesti avalikkuses üha emotsionaalsemalt arutletud võõrtööjõu Eestisse lubamise teemal. See on kahtlemata oluline küsimus, millele sisuka vastuse andmine eeldab väga erinevate tegurite arvestamist. Seda enam, et Eestil on üsna tõsine kogemus väga ulatuslikust tööjõu sissevoolust mitmekümne aasta vältel. Lisaks on meil võimalik ka vaadata, milline on olnud teiste riikide kogemus võõrtööjõuga.

Kõige esimene küsimus, millele tuleks vastata: millist tööjõudu me soovime Eestisse tuua? Kui meile tuleks sisse tuua kõrgelt kvalifitseeritud ja suurt lisandväärtust andvatele tegevusaladele suunduvaid töötajaid, siis võib seda arutada ja kaaluda sellise tööjõu Eestisse lubamist.

Madal palgatase

Kuid tekib küsimus, et kui meie majandusse soovitakse lisada sellist kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu, miks siis selline haritud tööjõud meile ei tule, kuigi Euroopa Liidu suunalt on juba mitu aastat lubatud täiesti vaba tööjõu liikumine. Ja väga selge on ka põhjus, miks selline tööjõud meile ei tule – sest palgatase on Eestis madalam kui enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides.

Järelikult on jutt haritud spetsialistide suurest sissevoolust vaid kattevari karmile tegelikkusele, kus sihitakse tööjõudu, mis asub väljaspool Euroopa Liidu piire, näiteks Ukrainas või Moldovas, ja oleks valmis töötama hoopis väiksema töötasu eest kui sama taseme spetsialistid Euroopa Liidu riikides.

Tegelikult on võõrtööjõu teema järjekordne näide, kus me räägime ühte, aga teha sooviks siiski hoopis midagi muud. Ühelt poolt räägitakse vajadusest liikuda suuremat lisandväärtust andvatesse tootmise ja teenuste valdkondadesse, kus on tarvis haritud tööjõudu ja kus saaks maksta ka kõrgemat palka. Sellel teemal on vastu võetud palju riiklikke arengukavasid ja muid dokumente.

Kuid teiselt poolt sooviksime teha tee lahti sellisele tööjõule, kes oleks nõus kehvama palgaga kui meie oma elanikkond ja kes lihtsalt asendaks seda tööjõudu, kes on Eestist lahkunud välismaale paremaid töö- ja palgatingimusi otsima. Kuid olles Euroopa Liidu ühtses majandusruumis, tuleb meil ka sellel turul tööjõu eest võistelda.

Odava võõrtööjõu sissetoomine tähendab minevikku vaatavat majanduspoliitikat, soovi jätkata samuti nagu varem ja kogu jutt teadusmahukast majandusest muutub väga silmakirjalikuks.

Nii on võimalik lahendamata jätta need probleemid, kuidas tööturule tuua Eestis seni hõivest väljas olevad inimesed ja kuidas parimal viisil koolitada suurt laulva revolutsiooni ajal sündinud põlvkonda, kes hakkab jõudma nüüd sellesse ikka, kus omandatakse elukutset.

Arutelu vajadus

Pigem on vaja ajalehtedes arutada teemal, miks lähevad meie töötajad välismaale ja mida annab teha, et Eestist välismaale tööle läinud tuleksid koju tagasi ning rakendaksid oma oskusi siinses majanduses.

Mitu uuringut (nt Saar Polli) on näidanud, et peamine välismaale mineku põhjus on soov saada kõrgemat palka (ligi 90 protsenti küsitletutest), soov silmaringi avardada ja parem elukvaliteet välismaal. Järelikult on vaja teha kõik selleks, et need välismaale tööle mineku motiivid kaotaksid atraktiivsuse.

Samas hoiavad inimesi tagasi välismaale minemast pere, kodu ja sõbrad Eestis. Seega ei saa kuidagi väita, et need inimesed on õnneotsijad välismaal. Pigem on nad enamasti häda sunnil lahkunud oma kodudest, perest ja peavad läbi ajama võõral maal. Need on paljuski meie senise majanduspoliitika puudujäägid, mille tagajärjeks on paljudes Eesti osades peamine võimalus tasuvat töökohta leida minna tööle välismaale.

Viimaste aastate palgataseme kasv Eestis vähendab välismaal töötamise atraktiivsust ja üsna pea võib ennustada, et küllalt suur osa meilt välismaale tööle suundunutest pöörduvad koju tagasi ja aitavad kaasa tööjõuprobleemi leevendamisele Eestis.

Lisaks on Eesti plussiks see, et paljud inimesed valivad ajutise töötamise kohaks Soome, mis võimaldab nädalavahetustel kodus viibida ega soodusta püsivat lahkumist. Selles mõttes on Läti ja Leedu väga erinevad, sealt on enamik lahkunud Iirimaale ja Suurbritanniasse.

Ebaefektiivsus

Pidevalt võõrtööjõu riiki lubamise temaatikaga tegelemise asemel võiks tõsiselt püstitada küsimuse, miks meil on igal tasandil nii palju ebaefektiivsust. Siinkohal ei hakka pikemalt diskuteerima demagoogilisel teemal, et meie tootlikkus on sama suur kui välismaal.

Kindlasti väärib toetamist E. Kalle ettepanek uurida süstemaatiliselt tootlikkuse probleeme. Kuidas oleks võimalik suurendada tehtud töö tootlikkust, vähendada arutuid tööajakadusid, et saaksime palku ja elatustaset tõsta. Odava võõrtööjõu ulatuslik sisselubamine Eestisse seda probleemi ei lahenda, vaid võimaldab edasi lükata kogu majanduse tõhusamaks muutmise protsessi ja pikendada meilt lahkunud tööjõu tagasipöördumist Eestisse.

Lisaks eeltoodule on veel väga tähtis arvesse võtta, et meie majandus ei pruugi mitte igavesti olla võimeline sisse laenama 40-50 miljardit krooni igal aastal ja selle baasil kasvada. Seega ei pruugi majanduse erakordselt kiire kasvu staadiumis tehtud otsused olla enam sobivad stabiilse kasvu või koguni majanduse aeglustumise perioodil.

Mitu perspektiivi

Kokkuvõttes, mida siis ikkagi teha? Võõrtööjõu sisselubamise küsimust peaks vaatama lühikeses ja pikemas perspektiivis. Praegu ei ole me kaugeltki nii rikas riik, nagu olid Lääne-Euroopa riigid siis, kui nad hakkasid tööjõudu sisse tooma.

Seega tuleks enne saada rikkaks riigiks ja seejärel, näiteks kümne aasta pärast, võiks selle teema juurde tagasi tulla, siis on meie palgatase kõrgem ja saaksime olla hoopis nõudlikumad võõrtööjõu oskuste suhtes, kes meie palgataseme juures Eestis töötada soovivad. Ka ei oska me praegu veel päris täpselt hinnata, kuidas võivad mõjutada meie tööturgu ELi tulevased laienemised.

Praegu aga oleks ilmselt vaja siduda luba tööjõudu sisse tuua nende töötajate kvalifikatsiooniga, mida kõige lihtsamini mõõdab saadav töötasu.

Järelikult oleks loogiline, et väärtuslik tööjõud, kellel on ulatuslikud teadmised ja kes loob mitu korda enam lisandunud väärtust ehk kellele makstakse ka vastavat palka kui Eesti keskmisele töötajale, saaks Eestisse tööle asuda.

Kuid vältima peaks kindlasti sellise tööjõu sissetoomist, kes tekitab vaid ajutise lahenduse ja pikendab Eesti liikumist kõrge tootlikkuse ja palgatasemega riigi poole.