Indrek Sirk kirjutab, et justiitsministeerium on plaaniga diferentseerida karistusi joobes juhtidele õigel teel: kergelt napsine juht pole üldiselt ohtlik, kuid seda karmimalt tuleb karistada keskmises või raskes joobes sõitjaid.
Indrek Sirk: Kained juhid teevad põhiosa avariidest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vale sõidukiiruse valiku järel on liiklusõnnetuste põhjuste edetabeli tipus joobes juhid. Nende põhjustatud õnnetused toovad kaasa suurt varakahju ning korvamatuid tagajärgi kannatanutele ja nende lähedastele.
Seetõttu on vajalik hinnata selgelt joobes juhtide ohtlikkust ja rakendada meetmeid ühiskonna õiguskuulekate liikmete kaitseks. Justiitsministeeriumi koostatud uuring on üks põhjalikumaid selles vallas, andes argumenteeritud vastused olulistele küsimustele.
Iga lapski teab, et raskes joobes inimene on suuremat tähelepanu ja hoolsust nõudvates toimingutes ebakindlam kui väikeses koguses alkoholi tarbinu. Uuring kinnitas, et väga raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste põhjustanud autojuht oli enamasti keskmises või raskes joobes. Seevastu alla 0,8 promilli ei täheldatud õnnetuste arvu märkimisväärset kasvu.
Üldstatistikat vaadates ilmneb, et kained juhid põhjustavad rõhuva enamiku liiklusõnnetustest. Seega ei ole alkoholi keelamine lahenduseks, kuidas liiklusõnnetusi täiesti ära hoida. Moraalijüngritele on see tõsine vastulöök alkoholi tarbimist sallivas ühiskonnas ei saa igat napsiklaasi tõstjat automaatselt ohtlikuks inimeseks liigitada.
Joobe piir
Alkoholi mõju inimesele on arstid uurinud sajandeid ning jõudnud üsna konkreetsete järeldusteni. Väiksemad alkoholikogused mõjuvad inimese psüühikale ergutavalt. Kõige selgemalt väljendub see tuju paranemises ja enesehinnangu tõusus. Öeldakse, et alkohol võtab pidurid maha inimene muutub julgemaks ja riskialtimaks.
Suuremad alkoholikogused mõjutavad juba reaktsiooni ja koordinatsiooni sedavõrd, et täpsemaid liigutusi ning kiiremat reaktsiooni nõudva tegevuse juures võib inimene eksida.
Piir, millest alates inimene muutub kohmakamaks, on seotud alkoholisisaldusega veres alates 0,5 promillist. Probleem loomulikul süveneb suurema alkoholikoguse tarbimisel.
Inimese organism võib ainevahetuse käigus ise toota etanooli isegi kuni 0,2 promilli. Selleks pole vaja välist ergutust näiteks alkohoolse joogi näol. Sellest piirist lähtuti ka 2001. aastal jõustunud liiklusseaduse loomisel.
See sätestab 0,2 promilli piiri kui juhile keelatud seisundi, jättes lahtiseks küsimuse, millisest alkoholikogusest alates loetakse inimene joobeseisundis olevaks. Praktikas loetakse selleks piiriks siiski joobe meditsiinilist piiri 0,5 promilli, see tähendab kogust, millest alates inimese reaktsioon ja koordinatsioon hakkab häiruma.
Demagoogiline ja eksitav on väita, et joobe piiri kavatsetakse tõsta. Meditsiiniliselt on joobeseisund alati selgelt defineeritud olnud, õiguslikult saab seda üksnes täpsustada.
Karistusmäärade diferentseerimine sõltuvalt joobeastmest on vältimatu. Liikluses on karistuste diferentseerimist ka varem praktiseeritud nii sõltuvad karistused kiiruseületajatele sellest, millises määras lubatud kiirust ületati.
Analoogne on olukord liiklusõnnetustega plekimõlkimine või kergete inimvigastatutega lõppenud õnnetus toob kaasa väärteokaristuse, raske tervisekahjustuse või surma põhjustamine kriminaalkaristuse.
Õiguslikus plaanis on praegu politseinike kasutatavad alkomeetrid samaväärsed nn teeklaasimeetodiga, mis tähendab, et uuritav hingab klaasanumasse ning treenitud ninaga meedik nuusutab selle sisu, andes hinnangu, kas on alkoholilõhn ja kui palju. Nimelt on inimesel alati õigus nõuda meditsiinilist joobe tuvastamist ja vereanalüüsi.
Arenenud riikides on aga kasutusel sellised väljahingatava õhu kontrollimise vahendid, mis võimaldavad piisava täpsusega kindlaks teha joobeastme. Selliste vahendite kasutuselevõtuga saab välistada olukorra, kus jonnaka roolijoodikuga tuleb arstide vahet käia.
Tülikas läbivaatus
Vereanalüüsi õigust ei saa kindlasti välistada, kuid tülikas ja subjektiivne arsti teostatav läbivaatus jääks ära. Näiteks Soomes antakse inimesele võimalus kohe sündmuskohal valida alkomeetrisse puhumise ja vereanalüüsi vahel kaht uuringut ei tehta.
Teadaolevalt on politsei planeerinud täppisalkomeetrite riigihanke. Seega on uute ja selgemate põhimõtete rakendamine võimalik juba lähema aasta või kahe jooksul.
Täpse alkoholikoguse kindlaksmääramisel on võimalik ka karistusmäärasid diferentseerida. Igati õigustatud on näha kriminaalkaristus ette keskmises ja raskes joobes juhtidele ning kiirem ja lihtsam väärteomenetlus kerge joobe korral.
2005. aasta veebruaris esitas Robert Lepikson riigikogule seaduseelnõu, milles olid samasugused ettepanekud nagu justiitsministeeriumis valminud uuringu järeldustes, sealhulgas karistuspraktika karmistamine. Tollal vastutustundetuks tembeldatud ja tagasi lükatud eelnõu üks osa jõustus teise eelnõu vormis seadusena, kui muudeti lisakaristuste regulatsiooni. Praegu tuleb tõdeda, et ka joobega seotud ettepanekud väärinuks kaalumist.