Peeter Volkonski: Okupatsioon tuleb lõpetada meis endis

Peeter Volkonski Foto: Postimees.ee

Peeter Volkonski kirjutab, et kirjutamata seaduste väänamine on meisse samamoodi sisse kasvatatud nagu mujal kirjutamata seaduste austamine. Igaüks saab teise peale näidata, et ära õienda, nii lihtsalt tehakse.

Kirjanik Viivi Luik kirjutas oma artiklis (PM 20.09), et meil puuduvad kirjutamata seadused, kuigi need on isegi olulisemad kui kirjutatud seadused. Viimaseid on lausa tore väänata.

Hakkasin mõtlema, et millistest seadustest paljud inimesed siiski oma alatusi tehes lähtuvad, ja jõudsin järeldusele, et nad lähtuvad samuti kirjutamata seadustest. Ainult et siis on need kuidagi äraspidised. Kui normaalse ühiskonna kirjutamata reegel räägib, et nii ei tehta, siis meil öeldakse alatusteks õigustust otsides, et tehakse küll. Ja lisatakse veel, et vaadake, mis te ise teete või et heitke pilk kõigepealt peeglisse.

Kust on pärit see jultumus, see nahaalsus, millega meid pidevalt lollitada püütakse? Ja miks me ikkagi laseme ennast lollitada? Jah, olen Viivi Luigega nõus, et inimesi pole. Et rahvast puudutavate otsuste tegemise juures pole kuigi palju neid, kelles oleks emapiimaga koos saadud teadmine, et kirjutamata seadus on tihti tähtsam kui kirjutatud seadus.

Aga miks? Sellepärast, et okupatsioon ei ole kaugeltki veel lõppenud. Väliselt küll, muidugi – võõrväed on läinud, oleme iseseisev riik –, aga meie sisemine okupatsioon kestab edasi ega lõpe veel niipea, kui samamoodi edasi läheme. Ja just seda ära kasutataksegi. Kasutatakse ära, et meil on ühised mälestused. Et me olime seesmiselt lõhestunud.

Kõik olid pioneerid

Meie jaoks väljendus okupatsioon suuresti selles, et me ei saanud siit välja, mujal aga elasid inimesed, kes ei saanud siia tagasi. Me arutasime omavahel, et Eesti peaks olema sõltumatu riik. Kunagine Eesti Vabariik tundus meile päikeselise lilleaiana, aga samal ajal elasime kaasa, kas meie pioneerimalevale omistatakse Alice Tisleri nimi või mitte.

Me hoidsime kodus telekate ees pöialt, et venelased spordivõistlustel ei võidaks, aga arutasime samal ajal poistega, et kui kuulus jalgpallur Pele elab kapitalistlikus Brasiilias, kas ta on siis ka kapitalist. Selge oli vähemalt see, et ta on neeger, mis oli muidugi vaieldamatu pluss, sest neeger ei saanud olla halb. Seepärast valisid mõned meist kabet mängides meelega mustad nupud, väljendades nii oma solidaarsust Pelega.

Raamat «Sinepiparadiisi lapsed» oli teinud meile selgeks, et kõik valged ameeriklased on rassistid. Me arvasime, et olgu praegu, mis on, aga Lenin tahtis tegelikult ju head ja ei ole tema süü, et see kõik niimoodi välja kukkus.

Kurb on see, et me meenutame seda kõike mõistva naeratusega ning arvame, et praegu oleme asjadest õigesti aru saanud ega mõtle enam nõnda. Aga kui välis-

komandeeringusse läheme, siis ööbime odavas numbritoas ja ei mõista, miks hotelli administraator meie palumise peale kallima toa kohta tšekki ei anna. Sest niisugune teguviis tundub meile täiesti normaalne. Sest enamuse meie teadliku elu jooksul on niimoodi tehtud. Sest nii lihtsalt tehakse.

Ja kedagi pole olnud ütlemas, et tegelikult nii ei tehta, sest meile kõigile oli nii või teisiti eeskujuks toodud kangelaspioneer Pavlik Morozovit. Kõik võisid kõigile vastata, et mis sa õiendad, ise olid ka pioneer.

Okupatsiooni lõpetamine

Ma loodan väga, et see libapimesikumäng saab nüüd läbi. Selle asemel et vaest Rüütlit süüa, oleks ajakirjandus pidanud parlamendierakondi sakutama, sest vaatamata korduvatele kogemustele, et Edgar Savisaart ei saa usaldada, tehakse ikka nägu, et aga äkki nüüd saab.

Äkki ta nüüd tõesti on huvitatud, et president valitaks riigikogus. Äkki ta mõtleb viimasel hetkel ringi ja annab oma hääle kandidaadile, kes on temaga igasuguse koostöö välistanud.

No kuulge, härrased! Kui Savisaar Villu Reiljaniga sõlmitud KeRa lepingut kiitis ja teistele erakondadele ettepaneku tegi sellega liituda, kas teil tõesti ei tekkinud paralleeli Iraani presidendiga, kes soovitas George W. Bushil islamit tunnistama hakata?

Kas te tõesti ei saa aru, et Põhja-Koreaga ei ole võimalik mitte milleski kokku leppida? Ma mõistan, et see on väga raske, kuid püüdkem siiski lõpetada okupatsioon iseenda sees, sest seda ei tee meie eest mitte keegi teine.