Anu Toots: Presidendivalimiste sõnad, sõnumid ja mustrid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Toots
Anu Toots Foto: Postimees.ee

Anu Toots kirjutab, et lähituleviku keskseks küsimuseks on see, millised vastse presidendi sõnumid hakkavad regulaarselt ja arvestavalt kujundama meie poliitikat.

Laupäevases presidendivalimiste saates sõnas üks valimiskogu liige, et tema arvates võidab Ilves kaheteistkümne häälega. Selgus, et mehe sõnad olid prohvetlikud – täpselt nii läkski. Ometi pole nendel sõnadel suuremat tähtsust Eesti edasise arengu jaoks. Nii juhtub enamiku sõnadega, mis lähevad kõige kaduva teed.

Mõne sõna saatus on aga teistsugune, neist saavad sõnumid. Mida tuntum on sõnade ütleja, seda enam peab ta olema valmis selleks, et tema sõnadest hakatakse otsima sügavamat sisulist tähendust, mingit märki otsustest või arengutest.

Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo teade kavatsusest astuda Res Publica ja Isamaaliidu ühenderakonda ja valmidus olla selle partei peaministrikandidaadiks on vaieldamatult sõnum. Esiteks kuulutab see valimiskampaania algust, kuid mis veelgi olulisem, näitab, milline on vähemalt erakonna ühe osa ideoloogiline suund.

Erinevalt sõnadest tekitavad sõnumid vastukaja ja vastureaktsiooni. Nii juhtus ka siin. Kohe reageeris ühenderakonna teine tiib, lükates meediasse sõnumi Mart Laari parteipoliitilisest tagasitulekust.

Meediaühiskonnas on loomulik, et ajakirjandus mängib suurt rolli sõnade vormimisel sõnumiteks. Presidendiralli pakkus selles plaanis mitmeid huvitavaid juhtumeid.

Üpris ebaõnnestunult tehti Keskerakonna ja Rahvaliidu koostööleppest leitud sõnast «garant» sõnum, mis pidi väidetavalt näitama president Rüütli erakondlikku kammitsemist ja kohustust määrata kevadiste parlamendivalimiste järel peaministriks Savisaar.

Mõni nädal töötas loodud pseudosõnum päris hästi – teema püsis päevakorras, Keskerakond ja Rahvaliit said terava hukkamõistu osaliseks. Erinevalt Aaviksoo kaasusest ei vaevunud aga Savisaar, Reiljan ega Rüütel end kaitsma ega õigustama. See polnud märk kolme kogenud poliitiku paksunahalisusest, vaid pigem sellest, et ajakirjandus pani märgist mööda, ei puudutanud nende jaoks olulist n-ö «hella kohta».

Valimiskampaania ajal oli üheks sagedamini meedias pakutud sõnumiks teated hääletajate erakondlikust survestamisest. Seda teemat puudutavaid saateid ja artikleid oli palju, seepärast on kohane küsida, kas need korduvad sõnumid moodustavad mustri, teatud väärtuste ja käitumise tüübi?

Iseenesest on sõnumite arenguloogika just niisugune. Kui sõnumeid on palju ning neid kantakse edasi paljude inimeste poolt, siis peegeldavad nad juba püsivaid jooni ja tavasid, sedasama poliitilist kultuuri, millest debattides samuti on palju juttu olnud. Kultuur on alati kollektiivne fenomen, seda ei saa kanda vaid üks poliitik või persoon. Küll on võimalik, et neid kogukondlikke kultuure on ühiskonnas mitmeid. Just sellele kultuuritüüpide eristamisele, täpsemalt vastandamisele, tehti panuseid valimiskampaanias.

Ülekaalukalt pandi autoritaarse, ebademokraatliku kultuuritüübi esindajaks Keskerakond, kes valijamehi hirmutavat. Kuna mingit kohtukaasust pole, siis jääb üle arutleda vaid inimeste käitumise põhjal, kas tegemist on sõnumi, pseudosõnumi või mustriga.

Eeldades, et enamik kodanikke ja parteiliikmeid on puhta moraali ja demokraatlike tõekspidamistega, tuleks küsida, miks nad ei lahku erakonnast, kus valitseb hirmutamise ja nuhkimise õhkkond? Ei ole ju Keskerakonna ideoloogia midagi nii spetsiifilist, et analoogseid nõudmisi teiste erakondade programmidest ei leiaks.

Pakuksin kahte vastandlikku seletust. Ühelt poolt võib Keskerakonna stabiilne toetusprotsent ja liikmeskond anda meile sõnumi, et tekitatakse vaid moraalset paanikat ja tegelikkuses siseparteilist terrorit polegi. Teisalt võivad Keskerakonna liikmed teada või arvata, et ka ülejäänud parteides on lood surveavaldamise ja äraostmisega samamoodi. Seega poleks erakonna vahetus väljapääsuks neile, kes tahavad poliitikas osaleda.

Loogiliselt eksisteerib ka kolmas seletus – hirmutamine ja äraostmine on parteides levinud massiliselt ja see on ka enamiku liikmete poolt aktsepteeritud, sellele ei hakata vastu.

Nii teine kui kolmas valik annavad meile väga tõsise sõnumi – erakonnad kui poliitika kujundamise agentuurid on demokraatiast kaugenenud. Õiguskantsler Jõksi üleskutseid kontrollida sisulisemalt parteide rahastamist oleks aeg võtta tõsiselt.

Algaval nädalal tõuseb tähelepanu keskmesse loomulikult Eesti tulevane president. Igast tema sõnast hakatakse otsima sõnumit, vihjet tulevastele arengutele ja kinnitust oma ennustustele. Nagu ikka, otsib igaüks temale olulist. Näiteks tõstis Eesti vene meedia kohe fookusse Ilvese sõnad, et ta ei näe probleemi enda väheses populaarsuses venekeelse kogukonna hulgas. Paralleeli tõmbamine USA mehhiko ja kuuba immigrantidega oli eestivenelastele aga juba sõnum – meid ei kohelda kui Eesti püsielanikke.

Politoloogina otsin Ilvese esinemistest mitte ainult sõnumeid, vaid ka mustreid. Siiani leitu kinnitab, et tegu on jänkilike mustritega. Ilves näib armastavat demokraatia ameerikalikku varianti ja püüab seda ka Eestisse tuua. Nii alustas ta presidendidebatti ETVs pateetiliste hüüatustega kodaniku vabaduste ja õiguste kaitsest. Tüüpiliselt jänkilikuks teeb käsitluse just kodanikuõiguste individuaalne ja liberalistlik käsitlus, kus tähtis on üksik inimene, mitte aga kogukonnad (näiteks eestivenelased).

Ameerikalik on ka Ilvese käsitlus kodanikkonna poliitilisest joondumisest – eristusjooned lähevad mitte parteilisi, vaid rahvuslik-rassilisi piire pidi, mis Euroopale tüüpiline ei ole. Kuigi Ilves räägib palju Euroopa-kesksusest ja euroopalikkusest, on tegu pigem kaunite loosungite kui tänase Euroopa Liidu reaalpoliitika kajastamisega.

Ma ei tea, kas europarlament on tõesti nagu elevandiluust torn, kuid Euroopa Liit ei ole kindlasti vastuoludeta vennalik ühendus, kus nõrgematele tingimusteta appi tõtatakse, nagu tulevane president seda serveerib. Euroopa Liidu liikmesriikide äsjane otsus jätta Hispaania oma immigrantide-murega üksipäini, on selges kontrastis Ilvese vennalikkuse ideoloogiaga.

Eesseisvate kuude arengu üheks keskseks küsimuseks ongi see, millised vastse presidendi sõnumid muutuvad mustriteks, hakkavad regulaarselt ja arvestavalt kujundama meie poliitikat. Hetkel oleme teelahkmel mitmeski mõttes.

Üks neist, ja minu meelest väga oluline, on rahva aktiivsuse teema. Eesti on aastaid hädas apoliitiliste inimeste suure osakaaluga. Umbkaudu 40 protsenti ei käi valimas ega oma parteilist eelistust. 23. september näis rahva sellest letargiast justkui lahti raputavat, räägiti laulva revolutsiooni teisest vaatusest.

Kui minna Eestist USAsse, siis seal ongi normiks, et valimas käib vähemus kodanikkonnast. Siin seisnebki president Ilvese valik ja šanss. Kas ta püüab Eesti praegust poliitilist kultuuri muuta meile kodusemate demokraatiate (nt Põhjamaade) suunas või ütleb USA mustritele viidates, et «ma ei näe siin probleemi».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles